me saame jah kõik siin jõle hästi üksteisest aru juba

"Ma armastan. Kõik hästi."

Selline lühike teade siis. Juba jah, kerge välja lugeda, et kõik ei ole hästi. Inimene, kes nii väidab, sügavalt šokeeritud, traumeeritud, tahab teisi maha rahustada. Ärge tulge minu juurde, mul on kõik okei.

Eesti siis jah.. üllatavalt targalt juhitud vana ja suur galaktilise valguse portaal. Meil on Linnutee onju. Nad kuidagi oskavad neid asju vaikselt ja peaaegu nähtamatult teha. Mis meil oli mureks? Oli vaja ühendada galaktilisi sagedusi.

Eestlased saavad aru. Hoidsimegi varju. Rahvus kuidagi tervikuna oskab inimest kaitsta ja varju hoida. See on küll hea. Saab rahu ja rahus oma teraapiaid teha.

Good one

There's this question if i'm using the reality in a wrong way..
- You're stronger than ever before, Taavi.
I know.. Now we can choose, right..

And then the Cameraman just starts to walk ahead and with sudden confidence takes the direction.

On a bottom of a very small slope or valley. I go to the edge of the valley and hop in to the meditation on ground. Summery forest.

I was asked to hum and we show crystal. I had my shoes on. The woman asks to show yoga. I stand up and do few prana bring in tai chi.

Later she presses her request and asks for show yoga again

I take shoes off and do very little ashtanga barefoot. They start to feel very good. My breathing goes to mic on chest. I have white clothes, i'm tall

I feel very good after the little ashtanga in forest as always..

We walk on and choose a spot for talks. I share about planetary situation, misuse of power etc.. The third stone of the crystal reiki healing set is missing, tiger's eye for the solar plexus. I guess it was left at the first place where I meditate.

I talk more about Galactics, higher self, higher self network, jobs in general, about my past and past lives in India, Germany, my main teachers.. Vienna we kept secret

Then we go back I find the tiger's eye crystal in grass at the first spot where I meditate and hum.. We go

keeruline värk sellega onju

Noh... ütleme, et neil oligi onju kaunikesti segane see armulugu seal onju... Ega ise ka veel sellest päris hästi sotti ei saa. Noh siis tuleb see vend onju... pakume unikaalseid kogemusi... joob viina. Joome koos viina Emajõe ääres. Siis see vaim nagu tantsib seal veits.

Lohutatakse. Kogu aeg mingi jama üritab rünnata. Oli jah dimensiooni vahetus, mis siis? Miks ei tohi. Tohib küll onju. Aga neil jaa nagu omad reeglid vaata..

Siis ongi see et lower level entity nagu hakkab ründama vaata. Tuleb kogu oma karja deemonlike olenditega. Et mis mõttes teil oli sageduse vahetus onju.

Aga see armastuse mõte jah ikkagi tähtsam sul. Oletame et on öö ja sa pole teda kunagi päeval näinud vaata. Et kuidas sa siis tead..

See jah veits keeruline seletada sulle. Üldiselt jah, nagu Mowglit oled üldse lugenud vä? Seal ongi see et öö hullutab oma lõhnadega. Panter läheb lausa pööraseks ja vabandab pärast, et liiga palju lõhnu korraga selles öös.

Pärast kui nagu tagasi hakkame tulema on kohe veel hullem onju... Kõik küsivad. Kõigil kohe teada vaja... Tead mis veel hullem? Siis see vaim nagu passib ikka veel seal majas muide.

Aga lähme ikka tagasi selle segase armastuse juurde.
Ütleme et portaal hakkab nagu pärast, aastaid hiljem, ikka veel hingele nagu nimelt valu tegema. Keegi või miski ei saa nagu rahu ja kisub vanu asju uuesti üles. Umbes et leppige ikka ära ja noh et kus te nüüd olete. Deep tragedical wounds onju. Aga vaata ma ei saa..

Noh siis ongi et suur draama ja laager tuleb teha. Kõigil elusolenditel paluks kohale tulla ja siis vaatame et kus nad on. Ongi jama käes onju. Keegi ei mäleta enam seda suhetki vaata üldse.

Teisalt jälle... igasugune vana puhas armastus toob palju head... ei olegi oluline et kes mis kus just purjus oli ja kes jooja... Noh nii nad nagu pooleldi eksivad läbi selle tumeda öö... Hea veel kui paar tükki juba näha ja valges et kes kus mis on.

4d.. post-Tibet planetary Council.. no war-hero kind of tools ahead, ok?

There's this shift to 4d we would like to talk about and discuss.. For us it is very natural.. we have been there a couple of times already, coming together with our 3dimensional timelines...

They will unite in a beautiful way, these timelines. This is what 4th dimension is about, the Unity of the Heart in a beautiful way. We will start to understand about Extraterrestrials, our Planetary Origins, InterDimensional Councils, Galaxies, Pleiadese-Human connections, Orioni Belt, Human Leyline Grids with Natural Pyramids, Ancient Civilization Keys, Libraries and much more.

This is a standard and Gradual shift what is happening now. We are already past the most critical bardos (in-between worlds (Tibet)) such as the consequences of the Fall of Atlantis World.

Human beings are here to unite and interact in a harmonious unique and polite way please with this new gentle 5th-dimensional world.

Planet Earth (Gaia) will assure alot when it comes to Divine Timings and human awakening imprints.

Much love

Miks ei tohi sekkuda

Isegi kui rahvas on haige vaata... nad peavad ise saama hakkama. Kommunistid treenisidki eesti rahva hästi tugevaks. Meie ei tohi vaata tulla head tegema siia onju. Relvi ka ei kasuta. Kui siis ainult nagu veits teeskleme, et meil on midagi.

Siis, kui rahvas asub meid ründama, lööme vastu, hästi efektsel kujul. Kõigepealt:
1) Tõmbame endale rahva pahameele
2) Ootame rünnaku ära
3) Lööme vastu kritiseeriva ebameeldiva kõnega (nagu allpool näide ka varsti)

Meie uus poliitiline juht on pagenduses, lasi jalga, reetis isamaa. Mida kallis rahvas nüüd peale hakkab onju. Ainult tühjusesse, nullmeelde, olematusse. Kõik see ei tähenda mitte midagi. On ainult tühjus. Vaadakem siis üle oma seisukohad.

Selline väike kõne ka siis täna hommikul. Ehk aitab meie suure poliitilise kriisi puhul.

palju õnne kallis inimene

Noh me olimegi seal Causali juures, kui kõik kokku kukkus.. see ei tähenda, et me poleks seal saanud olla.. me lihtsalt olime seal, kui me seda nägime ja kõik juhtus. Noh pmst Pleiaad tormas viimasel hetkel neid asju päästma. 

Hingeliselt oli tegu ülipuhaste peenkanalitega. Tegelikult väga lihtne.

Rahvuse süda, voorus, tarkus, sõprus.

Varasematel aegadel nad olid loonud paar väga tugevat müüti.

1) Vabadussõda läbi selle filmi kus nad jää peal jooksevad ja julgust koguvad

2) See kus Eesti lipud kerkivad pärast ja kui Savisaar ja need lähevad üksteise käevangus keskkanalit pidi ära

Oeh. Need kaks jah polnud kuigi puhtad, tugevad, ega arusaadavad. Kuidas me saame teha riiki vaata läbi nende.

Ütleme et isegi kui ma olen seal juures, siis mis ma näen, on

1) hulljulgus

ja

2) arusaamatu õnn eikusagilt

Teine pole sugugi nii paha variant muide. Aga: küsimus et kuidas seda ikkagi mõtestada.

Väga ilus suvine unenägu muide aga kuidas teha et ta ei läheks nagu läilaks... sa ei saa teha nagu see mäng Everlasting Summer et kus nad lähevad Soviet Campi suvel. Siis tulebki teha rohkem nagu... et... tugev armumine

Aga armumist on muide veits keeruline teha/sundida. See peab kuidagi juhtuma onju

Nii et... oletegi meil käes vist. Kausal läks päris tugevalt jumalikule juhatusele lihtsalt.

Mitte et ma paha pärast räägiksin seda... aga... riigi süda oligi/on tegelikult kaks noort armunud inimest...

Noh sel rahvusel on nagu oma tava end katsuda elus hoida.

tingitalgud

Tegu oli vahest ehk lihtsalt jõletu inimesega, ta ei lubanud, lasknud, ega lootnudki minu tragikomöödial uuesti esile kerkida.
"Tehke siis ise," vastasin.
Põllutööga jänni jäänud teismelised puhkesid nutma. Nurgast tõusis suitsu. Keegi oli maasse augu kaevanud ja raputas sinna sigareti otsast tuhka.
"Läksime sinule eile appi, aga seal polnudki enam kedagi," alustas nooorem neist. Jutt tavaline.
"Põlved ehk ka juba väsinud sul," kurtis vanem.
"Kaksteist vagu on veel," vastasin.
"Ega härrad viimati kohvi soovi," lõõpis juurdetulnud uustulnuk.
"Ei."
Marutuul pühkis välja pealt tolmukübemeid lendu. Hein kattus musta puru alla.
Istusime siis nüüd juba lauas. Tee oli tõmmanud ja hea.
"Kolm korda vaata see kormoran üritas, onju..."
Teised olla talle oma kalapaadiga juba päris lähedale jõudnud.

"Ega meil seda esivanemate toetust väga enam taga jah ei ole," alustasin. "Noored ainult seksi peal väljas ja suitsumaiad. Tõeline ühendus puudub. Tööd teha ei taha keegi."
"Noh, hakkate juba pihta või ei?" küsis ema. Tema haruldane must luule oli päris puhas juba.
"Ja mis sa siis arvad, et see katastroof meid ei mõjutanud?"
"Te olite ju mujal."

Taevasse tõusis ere leek meile kõigile hoiatuseks. Lõke oli juba liiga kõrgele jõudnud ja ähvardas longuvajunud telefonitraate limpsida oma keelega.
"Mis passite seal Facebookis siis kogu aeg?" lõõpis naabritüdruk.
"Ühendusi otsime."
"Mis ühendusi?"
"Noh, Pleiaadide ja nendega, kes maha jäid. Sina meid ei huvita."
"Ütle seda veelkord ja ma löön sind."
"Noh milleks endale siis kaklust või häda niimoodi kaela tõmmata."
"Ütle seda veelkord ja ma tõesti löön sind."

Viskasimegi pildi tasku pärast tohutut litakat. Naabrineiu järsk käsi oli meile just revolvripäraga äsanud.
"Vajute kuhugi sohu ja seal ei leia teie laipa keegi," mõnitas naabripoiss justkui läbi une.
Puder kees köögis. Oli tunda ähmast lõhna.
Akna taga hakkas sabistama vihma. Oli äike, tuul.
Kõdunevad lehed viskusid suure hooga vastu akent.
"Oeh, no on põrgulised," lausus isa justkui muuseas köögis emale.
Pliidi alt hakkas tõusma musta tossu.
"Katel läks untsu," ütles ema.
"Vaja vahetada see pump toru või voolik," ütles vend.

Kormoranid kisasid majaka kohal, kaugel, eemal, tuul kandis nende jutu meieni.
"Võta veel võileiba."
"Sellest löögist ta juba ei taastu."
Ei tahtnud jah hästi taastuda. Päev veel pikk ees ja põllutöö ähvardas oodata. Kui just vihma ei tule...

Kallast mööda liginesid tuulega mustad vaimud, nagu kilekotid, ent kergemad, õhulisemad, suitsulaadsemad.
"Tulime Taavit ära viima."
"Hästi ei taha anda," ütles naabripoiss. "Plaanime ta hoopis sohu viia."
Kuulsin neid veel, ent pilt oli endiselt ähmane.
"Palun ära tule siis sinna kuuse alla enam," ähvardas vaim.

Taevas oli koku tõmmanud ja kähardus musta, ahastava keskmena Pleiaadide suunas korraks avali, nagu pilved oleksid hajunud. Mets kostus majani, kohin ja õues ringis seisvate naabrilaste käharad, kibestunud, valguskauged hüüded.

"Toome selle sõnumi sinuni, ent oma laipa sa juba ise lohistama ei hakka. Selle jaoks on siiski teised."
Täht pilgutas korraks silma. Midagi kukkus katusele, veeres maha ja purunes kildudeks.
"Katus veel peab," naeris isa köögis hukatusliku, justkui hauataguse häälega.
Siis jäi vaikseks. Ükski heli ei kostnud enam minuni. Läbi sahisevate tunkede tundsin ainult metsa öö niisket rütmi. Olingi läinud.

"Karate. Ma ei anna sulle enam süüa," kostis võika naabripoisi poolt õuduslugu. Seletati lahti eile toimunud kolmikmõrva, mis olla päädinud juuresolnud Hiiu tapmisega.
"Tikud. Vesi."
Ei saanudki neist enam aru.

Köögis aga rääkis isa edasi.
"Nõge meil justkui on," patras ta. "Lahtist taevast aga enam ammugi mitte."
Pleiaadid olid tõepoolest hakanud oma portaali juba sulgema.

"Lendame kui hävitajad,
lendame kui tont,
läbi villakeha imeb
lõhnav tulelont"

laulsid kormoranid oma laulu.

"Tasuks tee ja apelsin ja
mõistatuslik puu
läbi sära läbi ime
kostub
taimne..."

"Minu viga!" hüüdis ema ent siis ja katkestas oma vastuse. "Olingi nad sinna liiga kauaks rippuma jätnud." Pesu oli sisse tuues läbimärg.
"Orion enam ei haki, vaata," seletas vend.

Oleksin ammu pidanud seda meest mõlaga veits õrnemalt puudutama.
"Kapriisne ta ju on, see meie..." hakkas ema mingit lugu naabritest, nagu ikka. Tänavalt tõusis jälle suitsu. Veeaur lämmatas koos heitgaasiga vihmavette roninud konnade ja tigude hingamist.