Rühkisime mööda mäekülge edasi. Ei külm tuul ega tuli teinud meile haiget. Eemal terendas väikene koopasuu saabujatega.
"Tere," lausus koopasuu serval konutav vanem meesterahvas.
"Tulime niihästi kui oskasime."
Tema panipaigas oli veel mitu asja. Kitsad viled, trummid, nahktagi. Viletsad kitsede poolt äranäritud kondid vedelesid hoolimatult ta jalgade ees.
Tagapool oli ilmselt veel olijaid, ent esialgu saime tutvuda ainult selle härrasmehega.
"Millal te siis Mehhiko range režiimiga haiglast põgenesite?"
"Oh, tean seda paika hästi."
Õnneks oli veel õngetina ja saime edasi minna, ei pidanud nälga kartma. Kitsas koobas jäi koos inetu vanamehega õige pea kaugele seljataha.
Mäekülg laskus veidi allapoole, avastasime end nõlvaku tuulepoolsemast osast. Siin olid taimed kuidagi sitkemad ja saime neile toetudes allapoole vänderdada.
Oru põhjas voolaski jõgi, ent kalu siin kohe kindlasti polnud. Avasime hoopis seljakotis peituva õlle, mida vanamehele poleks olnud sünnis näidata.
Tiibade vuhisedes lendas üle meie peade õige lähedalt keegi suur kull. Puude vahelt nägime, kuhusuunas oru põhi edasi läks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar