lepapuu

Haavatu vedas end mööda kallasrada edasi. Tõusis torm ja iilid kandusid üle pea. Lagedal järvel võis näha tuule poolt üles keerutatud vahuseid laineid.

Veepinnal võis näha varju, kellegi siluetti. Maandus haigur. Valge lind kõndis natuke aega madalas vees ja jäi siis seisma.

Mees roomas järgmise puuni ja jäi sinna alla pikali. Ta teadis, mida teha. Haav jalal polnud kuigi suur ja lähima külani võis olla vaevalt vähem kui mõni kilomeeter.

Järvest sai vett juua. Haigur tõusis lendu ja maandus eemale, nägematusse kaugusse pilliroo taha.

Kõndida mees ei suutnud, ent oli sellele vaatamata juba mõnisada meetrit kusagilt puu alt, metsast end siia välja jõudnud vedada.

Laske polnud kuulda, võimalik, et kuskil oli toimunud mingi lahing, ent mehe täpset saatust oli veel vara teada. Las kannatanu roomab pisut, enne kui hakkab jutustama.

Me ei tea kuidas, aga hommikuks oli mees sealt kadunud. Vaevalt et omaenese tõve õud teda haaras, ju ta ikka jõudis kuhugi välja. Haigrud igaljuhul olid tagasi, lastes veel taaskord rahulikult loksuda.

Mees oli kadunud. Teadsime, kuhu suunas ta oli läinud. Lõunasse, mööda järvekallast edasi. Mõne aja pärast keeras tee vasakule.

Sealt edasi oli ilmselt keegi ta juba peale võtnud. Vaatasime igaks juhuks. Maja ees seisis võõras auto. Nad olid ühes majas. Mehel oli juba hea olla. Teda toiti ja ta rääkis oma lugu.

Aknast puhus tuul ja koldes põles tuli.

„Hakkasin nägema seninägematuid asju,” jutustas ellujäänu. „Mitte see mürsukild pole see, millest ma eeskätt tahaksin rääkida.” (näitas)

Üle raiesmiku oli meest tabanud pommikild.

„Ma ei saa sinna midagi parata... Need puud seal metsas... kuidagi ei ole normaalsed.”

Teadsin. Paranormaalne mets. Olin olnud selle üks juhtidest, tõve keskel. Mõni ime, et mees oli pihta saanud. Tema kogemustest oli huvitav kuulda.

„Ilmselt jõudsite ka lepani” saatsin mehele läbi avatud akna telepaatilise sõnumi. Mees hakkas kohe järveäärsest lepast jutustama, rääkides koguni nii:

„Tõesti, jõudsin ühe lepani. Midagi polnud teha, haav oli liiga tugev, verejooks. Siis sealt lepapuu seest hakkasid nagu mustad ussid tulema, aga teisel tasandil, poolnähtamatul, unenäolisel, astraaltasandil.”

„Lepp rahustab sind” oli minu viivitamatu kommentaar, mõttes, ei kellelegi, ümmarguse mõttelainena enda ümber. Sain endas taaskord äratada natuke lepa jõudu.

„Siis need ussid nagu tahtsid halba teha mulle,” rääkis mees edasi. Mõni ime. Lepapuu sees on ju tõesti näha neid. Puu sisse otse loomulikult ei tohi vaadata.

Vaevalt et tal hästi läks. Imestan, et ta praegu elus veel on.