tehtav

On ääri, mis lasuvad salaja
On hetki, mis varjavad välju
On meetod, mis eilsest tulnud
Ja pulbitsevas kehas kostub meel.

See raamat, mida sa hoiad, ei ole alkeemia alused, niisamuti pole see ka maagiline tuleproov ega salapärane nõiavits, mis avab uksi.
See on lihtne lugu ühest mehest, kes kõnnib siinse galaktika äärel, planeedil Maa.
"Kõnevõimet ei hinnatud," lausus ta pärast pikka pausi.
"Võib-olla sa polnud suuteline end ilmsiks tooma, end väljendama," vastas naine.

Hoolimatus tappis miljoneid. Elu olukord muutus. Võsas lõikas keegi pooleli oleva töö jätkuks pooleldi kuivanud palke, lepapuu kõveraid poolkõveraid jätke,
kasutades selleks nüri poolkõverat saagi.
"Vihma sadas," lausus mees. "Just seepärast kõndisingi."
Nõtkelt hõikas valminud katuse vahelt sisse kellegi naise hääl.
"Jah, jah, just siin ma elangi," ütles mees. "Sellel pööningul."
Katusepraost paistis sisse valgus. Metsviinapuu tahtis sealtkaudu kasvada.

"Räägi mulle oma luulest," küsis naine.
"Ei, seda ei saa," ütles mees.
Ta oli jah selline teadmishimuline rohkem. Mitte niivõrd odaga kaitsja, kuivõrd selline tagasitõmbuja.
Öö hakkas jõudma. Tundsin tema tasast kätt oma peos.
"Galaktika avastab igal ööl miljoneid, uusi rasse, uusi liike. Just sedavõrd sarnane äratundmishirm on neil, nagu mul praegu," ütles mees.
"Galaktika avastab? Sa mõtled siis emaliini seos meie Maapinnaga?"
"Jah."
"Tead, ära sellepärast küll muretse."

Pööningul oli valge. Kellegi sead olid seal lahti. Eesti metsa abiks. No muidugi.
"Karm elu sul," ütles naine.
"Kõik juba spioone täis."
Naerdi.
"Maakera jah eeldab teatud valmisolekut, kui asi puudutab putukaid."
"Ei," vastas naine. "Asi ei puuduta putukaid. Ei tohi."

Teades maa iseärasusi, ronis mees edasi. Laev oli juba mäda. Põrmupaiskunud rennid, kuivanud...
"Tere, mina olen Taavi," lausus mees.
"Ei," ütles naine.

Vesi voolas ojas vaikselt edasi. Oli juba külm.
"Ta tahtis, et ma filmin sind, kui sa sealt lähed."
"Ei," vastas mees.

Oli hommik. Õhtune uinak oli lõppenud kusagil diivanil. Pööningul oli juba külm. Õhk oli värske, pugedes katusepragude vahelt sisse. Hea oli olla.
"Tõmban omale teki peale," ütles mees.
Tuvid kobistasid katusel. Oli hommik. Päike siirdus oma tavapärasele ringkäigule ümber maja.

Allkorrusel oli hunnik vanu õllepudeleid. Korteri vasakpoolsest nurgast kraanikausi all oli saanud väikene prügimägi.