Olen hakanud üha sagedamini pause võtma ja pakin vaikselt asju kokku. Ainult et kuhugi pole enam ära minna.. Kas te saate aru? Aeg on taaskord läbi, ent seekord pole mul vist enam kuhugi hüpata.. Ma pole niimoodi harjunud.. Olen harjunud põgenema ja salaja või poolsalaja ettearvamatult ründama. Aga nüüd nagu polegi kuhugi enam väga ära põgeneda.
Torm hakkab vaiksemaks jääma. Vist jäimegi ellu ja vist hakkabki maha rahunema... Ma ei tea. Päike piilub ettevaatlikult pilve tagant.
Külastajaid on täna õnneks vähe olnud ja olen saanud siin küllaltki rahulikult aega veeta. Pole nagu enam kuhugi kiiret ja pole ka enam midagi paaniliselt, rutuga välja öelda. Targem on vaikselt olla...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar