Midagi väga head
oli juhtumas ja tahtmiste ja tahete õrn tulv voogas üle minu ja ma
tundsin, et ma suudan taaskord tõusta ja rõõmus ja elus olla.
Ma oleksin tahtnud
põgeneda, pidevalt, põgeneda ja tahtmatult ära joosta selle eest,
ent sisemine laps pidas vastu ja hoidis end ja hoidis end ka kursis.
Tuhanded voogasid
üle mu pea ja ma hoidsin omale seda, mis mul oli, ainult minu enese
päralt, ainult siis ja ainult tookord. Veidike veel ja – ?
Suhtusimegi siis
sellesse kui avanssi, kui millegisse, mis poleks tohtinud veel pärale
jõudnud olla, aga ometi oli, võisin seda tegelt katsuda, päriselt
ka.
Ma lõpetan nüüd
ja ma vajan puhkust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar