jõuame maja juure'

Ja ta näitas oma imeilusaid hommikusi samblaga kaetud seenemetsi ja lasi need sealsamas kohe ka maha võtta, jättes parimad kohad siiski alles.

"Kuus aastat olin ma sind siin oodanud, kuus aastat."

Maja suunas jalutas keegi. Oli juba libe, sügisesed, poolkülmunud lehed sahisesid, halletasid, kui ta oma jalgu läbi nende sahistas. Pidev lootus oli juba eemalt tunda, tehes olustiku mõnevõrra pingelisemaks.

Mees oleks ju võinud end mediteerimisega maha rahustada või vähemalt asukohta vahetada!

Ent tema ootas, ootas nagu jonni täis seal majas.

Sahisevad jalad tulid lähemale läbi külmade lehtede, öö hakul tõusis tumedate okste ja latvade vahelt Kuu. Järv kohises tasa, tasem kui vaikselt.

Ent kui maja juurde jõuda, oli näha, et seal on veel keegi.

"Kuus aastat" istus parasjagu ahju juures ja näris mingisugust juurikat, ju nondel maadel tavalist, kartul porgand peet, mis ta ikka võis olla. Tema vana must habe oli pooleldi pügatud.

Ent kummalisel kombel ei saanud olla võimalik, et see mees on tolle paiga hetkel praegune ainuke asunik. Mingisuguse taju kaudu võisime saada aimu, et kusagil veel kedagi miskit liigub.

Kaevul kolises pang. Vist hiir, ehmus! Vist jah.

Aknast hetkeks rahulolevat sööjat silmanud, ei taha ju siiski kohe sinna majja sisse minna, kuigi teada, oi kui väga hästi teada, et ta ootab.

Järve ääres seisis keegi? Vist küll siiski puu najale toetatud post.