Orioni võlu

"... patakad said tühjaks ja mu lamp ei säranud enam. Liikusime mööda mäekülge alla."
Kolmandalt korruselt paisis tubakat suitsetanud mehe nägu. Kare, viltune, veidi joonud. Tumeda trepikoja keskmine vari mõjus õudselt ja jubedalt, justkui oleks seal läheduses väga ammu äratatud mingisugune iidne tont. Koputasime uksele. Tehti lahti.
"Kas Ramadan?" ## vt. social creativity
Mees juhatas meid elutuppa. Seinad olid täidetud rohelises köites raamatutega. Mees võttis esimese ettejuhtuva ja hakkas lugema, laual põles vana vahaküünal oma hõbedases võikuses, kunagised hiilgeajad ammu viltuseks tardunud.
"Kas Kosovo oli või ei olnud osa orjastatud planeedist? Seda me ei tea."
Teame vaid, et kui hakata lugema, tekib õhku teatud mustjas väärkiht salajasi õpetusi, mis katavad ümbritsevate inimeste aura musta vihmasajuga. Teadsime, et see on tähtis, see hetk on tähtis. Tol silmapilgul sain aru, tundsin selgesti, kui väga ta pidi vihkama ülejäänud tähistaevast ja armastama minu, pooleldi kootud...
    ent uinusime magama.

Kui ärkasime, oli mees püsti tõusnud ja vaatas vihaselt, pooleldi justkui midagi otsides hämaras tumedas toas ringi. Ta leidis köite nimega TRUE mille ülejäänud tähed olid kuidagi kadunud, varisenud põrmu, musta hauataolisse sügavikku raamaturiiuli all.
Ta hoidis seda hetke ja proovis lahti lasta, ent ei suutnud. TRUE oli talle liiga kallis.
Unustasime selle vahejuhtumi. Nüüd puuris neetud lapseohtu käitumisega mees meid pingsalt silmadega.
"Kas Sa varastasid mu auto?" oli tema esimene küsimus.
"TRUE" vastasin.
Mees kukkus minestuse äärel musta hauataolisse sügavikku raamaturiiuli all. Mänguklotsid ragisesid, murdusid, ent ei pidanud mehe rasket keha kuigi kaua kinni. Oiates veeres ta põrandale.

"Olite sattunud Orioni," teatas kellegi rõõmus ent võigas naishääl ukse kohalt. Jooksime. Pimedas toas käisid meie jalad justkui all ringi, päev ja öö vaheldusid, ent meie jooksime ikka pimedas toas kohapeal ringi. Lõpuks ütles nõiduse lausunud naine: "Aitab."

Põrandas avanes luuk mille kaudu kukkusime alla keldrisse. Siin mudases tiigipõhjas vaatasime veidi ringi. Olevat olnud mingi vana portaali keskkoht. Nüüd sünkroniseerusime ülejäänud tähistaevaga. Tiigi kaldal kasvanud orhidee oli alles. Puude vahelt paistsid kellegi pea, jalad, käed. Sul olid sinised silmad. "Joonista mulle korraks see tähekaart."

Teadsin, et mees hakkab paukuma, plõksima, tungib meile kallale, ent seda ei juhtunud. Ta oli lihtsalt puude vahel kinni. Mängu viga.
Vaatasime ahastunult, kuidas tiik tühjeneb ja selle keskel on püsti mingisugune must ora. Puud kooldusid selle poole nagu mingisuguses vanas leinamarsis.
"Vaevalt et keldrisse siitkaudu tagasi."

Mees oli end vahepeal puude tagant rägastikust välja rabelenud ja hakkas meie poole tulema.
"Olen Orioni," lausus ta. "Mäletate mind?"
"Ei mäleta," kähvas keegi vanaeit. Mehe silmad uduse muutusid ja ta hakkas kurbusesse vajuma, lahustuma. "Ära seda tee!" hüüdis keegi. Õnneks polnud palju puudu. Mees siiski lahustus ja võttis uduse, kogumilaadse ebamäärase valguskeha. Siia-sinna kostev tume irvitus ei lasnud teda minna.

Taganesime tiigi keskosasse ja saime musta oraga surmavalt nõelata. Olime nüüd üleni lahustunud suurde valgusesse, laiahaardelisse kõikmatusse. Enam iialgi ei võta me ette Orioni trippi.