Tekkis suur ärevus, sest järjekordselt oli saabumas suur pidu, aga osad külalised ei olnud veel valmis ja läksid suurest kiirustamisest ähmi täis.
Ja mida rohkem nad kiirustasid, seda hullemaks olukord tegelikult läks. Vaadake meid, vaadake meid! - oleksid nad tahtnud karjuda. Vaadake meid, ka meie oleme olemas!
Jah, me näeme. Aga mis siis? Kui sa pidevalt ähmi täis olles ringi jooksed ja elegantselt kiirustad, ei tähenda see veel, et sa pidupaigale kuidagi lähemale jõuad. Rahu, ja tee seda, mida on vaja teha.
kolmapäev, 10. veebruar 2016
teisipäev, 9. veebruar 2016
Endiselt testin ja katsetan ja töötan Kunstihoones klaveriga
Endal ka huvitav teinekord järele kuulata et kuidas ja kus päev möödus
https://soundcloud.com/taavi-timm/seesmine-tants
https://soundcloud.com/taavi-timm/seesmine-tants
Another day at the office
I was thinking that I have a new workplace now. And my aim is to go to work, just like my father. But instead of studying water, I study sound and emotion.
https://soundcloud.com/taavi-timm/another-day-at-the-office
https://soundcloud.com/taavi-timm/another-day-at-the-office
Pisut lindistatud audiot, ehk mis vahepeal Kunstihoones juhtub
Samamoodi võib klaverit mängides jõuda kuhugi teistsugustesse kohtadesse, mõned tuttavad, mõned uued. Mõned justkui kõrgemad ja puhtamad heli talletavad sfäärid sinu enda sisemuses, sa tead, et sa oled seal alati olnud, aga sinna pole sugugi nii kerge jõuda.
Mõned kohad hoiavad endas meloodiaid, kõige erakordsemaid. See oleks nagu seesmine ... aga seda ei tohi öelda, see on selle jaoks liiga õrn.
https://soundcloud.com/taavi-timm/vaike-lugu
Mõned kohad hoiavad endas meloodiaid, kõige erakordsemaid. See oleks nagu seesmine ... aga seda ei tohi öelda, see on selle jaoks liiga õrn.
https://soundcloud.com/taavi-timm/vaike-lugu
Miks mul on raske oma mälestustest kirjutada
Kuidas väljendada võimatut, seda, mida ei ole olnud? Seda, mis on niivõrd tõeline, et seda saab ainult tunda ja läbi elada, seda pole võimalik teisiti edasi anda, kui ainult, vahest ehk...
Ma arvan, et iga mälestus talletub mingisugusel kujul ja tuleb ilmsiks hiljem, just kõige ootamatumal ja vajalikumal hetkel. Näiteks täna ma arvan, et ma avastasin, et kõik tunded, mis ma olen kunagi tundnud, on kusagil alles ja tegelikult kättesaadavad, aga nad hakkavad uuesti pinnale kerkima kõige naeruväärsematel hetkedel, ootamatult... neil oleks nagu mingisugune oma intelligents, mingisugune teadvus, mis ületab minu tavaarusaama meie reaalsustest.
Aga kui nad tulevad, siis see rikastab mind ja loob uusi arusaamu ja ma võin hetkega ühendada kaks erinevat mälestust ja loost võib tekkida hoopis uuem ja erakordsem arusaamine. Sestap on ka hea teinekord aastaid oodata, enne kui mõnest läbielatud aspektist kirjutama asuda. Et siis saad ise kuidagi rohkem aru, et mis värk tegelt oli. Nt Indias ma käisin kaks aastat tagasi, aga endiselt ma ei saa mingist kohast edasi, sest see lugu kasvab juba praegu, algusjärgus, üle igasuguse võlli.
Sestap hoidkem kõike salajas? Ma arvan, et on täiesti okei tantsida pimedas. See võib olla erakordselt võluv. Ja kui ma tunnen ennast halvasti, siis on see selle pärast, et ma olen ise jätnud midagi tähelepanuta. Ma tunnen ennast endiselt kusagil varjust. Mul on erakordselt rikas siseilm aga ma ei saa aru, kuidas teised inimesed maailma tunnistavad, või mis on nende olemiste tähendused ja sügavamad eesmärgid... Teinekord, või noh, enamasti nad on need asjad väga sügavale ära peitnud. Näiteks kasvõi mu oma isa. Ta on ikka paras tegelane, tuleb öelda.
Või mis on teie jaoks üldse tähtis? Katta ennast järjekordsete maskidega ja nautida võluvat peitust, mis vajub üha sügavamaisse sügavikesse? Ja kas mina olen siis sellisel juhul ainuke loll kusagil avastusretkel, kes tahab teada? Aga ma vist ei saa sinna midagi parata. Kirglik uudishimu on minu jaoks midagi omast, ja see vist seobki mind teiega.
Ja siis ma mõtlesin naiste peale. Et nad lihtsalt tahavadki teada saada, kuidas oleks midagi kogeda. Ja siis nad lihtsalt lähevad ja proovivad. Ilma mõtlemata. Ja seal vist pole sekunditki kõhklust.
Ja see natuke meenutab mulle mind ennast. Et kui ma Indias tegutsesin, juhtus ka palju asju, mida ei saanud olla, mida ei tohtinud ega võinud olla. Aga mul oli suht pohhui, ma lihtsalt järjest läksin. Väga polnud aega tagasi vaadata. Kui siis ehk praegu.
Ma arvan, et iga mälestus talletub mingisugusel kujul ja tuleb ilmsiks hiljem, just kõige ootamatumal ja vajalikumal hetkel. Näiteks täna ma arvan, et ma avastasin, et kõik tunded, mis ma olen kunagi tundnud, on kusagil alles ja tegelikult kättesaadavad, aga nad hakkavad uuesti pinnale kerkima kõige naeruväärsematel hetkedel, ootamatult... neil oleks nagu mingisugune oma intelligents, mingisugune teadvus, mis ületab minu tavaarusaama meie reaalsustest.
Aga kui nad tulevad, siis see rikastab mind ja loob uusi arusaamu ja ma võin hetkega ühendada kaks erinevat mälestust ja loost võib tekkida hoopis uuem ja erakordsem arusaamine. Sestap on ka hea teinekord aastaid oodata, enne kui mõnest läbielatud aspektist kirjutama asuda. Et siis saad ise kuidagi rohkem aru, et mis värk tegelt oli. Nt Indias ma käisin kaks aastat tagasi, aga endiselt ma ei saa mingist kohast edasi, sest see lugu kasvab juba praegu, algusjärgus, üle igasuguse võlli.
Sestap hoidkem kõike salajas? Ma arvan, et on täiesti okei tantsida pimedas. See võib olla erakordselt võluv. Ja kui ma tunnen ennast halvasti, siis on see selle pärast, et ma olen ise jätnud midagi tähelepanuta. Ma tunnen ennast endiselt kusagil varjust. Mul on erakordselt rikas siseilm aga ma ei saa aru, kuidas teised inimesed maailma tunnistavad, või mis on nende olemiste tähendused ja sügavamad eesmärgid... Teinekord, või noh, enamasti nad on need asjad väga sügavale ära peitnud. Näiteks kasvõi mu oma isa. Ta on ikka paras tegelane, tuleb öelda.
Või mis on teie jaoks üldse tähtis? Katta ennast järjekordsete maskidega ja nautida võluvat peitust, mis vajub üha sügavamaisse sügavikesse? Ja kas mina olen siis sellisel juhul ainuke loll kusagil avastusretkel, kes tahab teada? Aga ma vist ei saa sinna midagi parata. Kirglik uudishimu on minu jaoks midagi omast, ja see vist seobki mind teiega.
Ja siis ma mõtlesin naiste peale. Et nad lihtsalt tahavadki teada saada, kuidas oleks midagi kogeda. Ja siis nad lihtsalt lähevad ja proovivad. Ilma mõtlemata. Ja seal vist pole sekunditki kõhklust.
Ja see natuke meenutab mulle mind ennast. Et kui ma Indias tegutsesin, juhtus ka palju asju, mida ei saanud olla, mida ei tohtinud ega võinud olla. Aga mul oli suht pohhui, ma lihtsalt järjest läksin. Väga polnud aega tagasi vaadata. Kui siis ehk praegu.
Thoughts while listening to music
It´s as if I´ve just rolled out of a dust, darks cloud and horrible feelings all over... climbed out of dirt. What is this? What is this place?? The hopelessness of the miseries is something that falls deeper...
Yes the fall is still going on, I felt it yesterday. It is actually going somewhere past what we have seen so far, deeper and deeper in to the causes of the worlds...Where are you going... ?
It is simply falling and falling and the dark dreams of the sadness are reaching out but the inner silence remains and you get stronger and training and only preparing... it´s like a warrior´s dance, he has to do what he does secretly... there is no other way... and there is never any reward, forget about it Taavi. Just go. And there is never any rest. Forget about it, Taavi. Just go.
And as the darkness grew you became more unsure about what are the inner depths of your own undiscovered areas, moving closer and deeper to the very core of your own inner essence, with no one else to be there, only the dance going stronger...
And then you had to fight without even knowing whether or not what you´re doing makes any sense at all, but you had to go, I simply had, there was one point when there was nothing else to do but to follow the craziest instincts and willingly jump into the unknown realms, and then fight fight fight with everything you got and the situation growing into some kind of impenetrable mist...
But the voices were something to be heard, by this I mean the intuition that leads you... You could be in a complete darkness and then suddenly there could be this tiniest impulse... and then you go 1000 km South instead of Varanasi. It can sometimes happen.
I think that it also has to do with the abilities developed so far... the ability to dance in the realms unseen without even thinking about it... it is more like a music going on and you follow it and it naturally leads you to the unknown shores... and then it could suddenly leave you and then you take it from there. And it´s all completely in the dark. But it can be felt.
And then it might become natural to start trusting these tiny instincts of yours... mostly love-based, or a flight of a bird, or... This is just a beginning. But at one point you might get a strong feeling: I´m going to Vienna and then you take a train from Mainz which is 600 km and the train will leave in 20 min and you don´t have any preplanning but you just take it like what the heck.
This is what happened to me. I was just walking out of a hotel in Mainz after... but I don´t remember exactly. But this is something that you need to do, follow your intuition and instincts. There is absolutely no question about it. Or at least there was not until I found her.
Yes the fall is still going on, I felt it yesterday. It is actually going somewhere past what we have seen so far, deeper and deeper in to the causes of the worlds...Where are you going... ?
It is simply falling and falling and the dark dreams of the sadness are reaching out but the inner silence remains and you get stronger and training and only preparing... it´s like a warrior´s dance, he has to do what he does secretly... there is no other way... and there is never any reward, forget about it Taavi. Just go. And there is never any rest. Forget about it, Taavi. Just go.
And as the darkness grew you became more unsure about what are the inner depths of your own undiscovered areas, moving closer and deeper to the very core of your own inner essence, with no one else to be there, only the dance going stronger...
And then you had to fight without even knowing whether or not what you´re doing makes any sense at all, but you had to go, I simply had, there was one point when there was nothing else to do but to follow the craziest instincts and willingly jump into the unknown realms, and then fight fight fight with everything you got and the situation growing into some kind of impenetrable mist...
But the voices were something to be heard, by this I mean the intuition that leads you... You could be in a complete darkness and then suddenly there could be this tiniest impulse... and then you go 1000 km South instead of Varanasi. It can sometimes happen.
I think that it also has to do with the abilities developed so far... the ability to dance in the realms unseen without even thinking about it... it is more like a music going on and you follow it and it naturally leads you to the unknown shores... and then it could suddenly leave you and then you take it from there. And it´s all completely in the dark. But it can be felt.
And then it might become natural to start trusting these tiny instincts of yours... mostly love-based, or a flight of a bird, or... This is just a beginning. But at one point you might get a strong feeling: I´m going to Vienna and then you take a train from Mainz which is 600 km and the train will leave in 20 min and you don´t have any preplanning but you just take it like what the heck.
This is what happened to me. I was just walking out of a hotel in Mainz after... but I don´t remember exactly. But this is something that you need to do, follow your intuition and instincts. There is absolutely no question about it. Or at least there was not until I found her.
reede, 5. veebruar 2016
Mis uudist
Edusammud klaverimängus. Paar nädalat harjutamist on päris hästi mõjunud. Lisaks sellele käib mul seal vahel külalisi, kes mõjuvad inspireerivalt. Mõte on niivõrd selgemaks ja puhtamaks saanud, et moodustan juba lihtsamaid lauseid.
Taavi
Taavi
Tellimine:
Postitused (Atom)