Kuidas väljendada võimatut, seda, mida ei ole olnud? Seda, mis on niivõrd tõeline, et seda saab ainult tunda ja läbi elada, seda pole võimalik teisiti edasi anda, kui ainult, vahest ehk...
Ma arvan, et iga mälestus talletub mingisugusel kujul ja tuleb ilmsiks hiljem, just kõige ootamatumal ja vajalikumal hetkel. Näiteks täna ma arvan, et ma avastasin, et kõik tunded, mis ma olen kunagi tundnud, on kusagil alles ja tegelikult kättesaadavad, aga nad hakkavad uuesti pinnale kerkima kõige naeruväärsematel hetkedel, ootamatult... neil oleks nagu mingisugune oma intelligents, mingisugune teadvus, mis ületab minu tavaarusaama meie reaalsustest.
Aga kui nad tulevad, siis see rikastab mind ja loob uusi arusaamu ja ma võin hetkega ühendada kaks erinevat mälestust ja loost võib tekkida hoopis uuem ja erakordsem arusaamine. Sestap on ka hea teinekord aastaid oodata, enne kui mõnest läbielatud aspektist kirjutama asuda. Et siis saad ise kuidagi rohkem aru, et mis värk tegelt oli. Nt Indias ma käisin kaks aastat tagasi, aga endiselt ma ei saa mingist kohast edasi, sest see lugu kasvab juba praegu, algusjärgus, üle igasuguse võlli.
Sestap hoidkem kõike salajas? Ma arvan, et on täiesti okei tantsida pimedas. See võib olla erakordselt võluv. Ja kui ma tunnen ennast halvasti, siis on see selle pärast, et ma olen ise jätnud midagi tähelepanuta. Ma tunnen ennast endiselt kusagil varjust. Mul on erakordselt rikas siseilm aga ma ei saa aru, kuidas teised inimesed maailma tunnistavad, või mis on nende olemiste tähendused ja sügavamad eesmärgid... Teinekord, või noh, enamasti nad on need asjad väga sügavale ära peitnud. Näiteks kasvõi mu oma isa. Ta on ikka paras tegelane, tuleb öelda.
Või mis on teie jaoks üldse tähtis? Katta ennast järjekordsete maskidega ja nautida võluvat peitust, mis vajub üha sügavamaisse sügavikesse? Ja kas mina olen siis sellisel juhul ainuke loll kusagil avastusretkel, kes tahab teada? Aga ma vist ei saa sinna midagi parata. Kirglik uudishimu on minu jaoks midagi omast, ja see vist seobki mind teiega.
Ja siis ma mõtlesin naiste peale. Et nad lihtsalt tahavadki teada saada, kuidas oleks midagi kogeda. Ja siis nad lihtsalt lähevad ja proovivad. Ilma mõtlemata. Ja seal vist pole sekunditki kõhklust.
Ja see natuke meenutab mulle mind ennast. Et kui ma Indias tegutsesin, juhtus ka palju asju, mida ei saanud olla, mida ei tohtinud ega võinud olla. Aga mul oli suht pohhui, ma lihtsalt järjest läksin. Väga polnud aega tagasi vaadata. Kui siis ehk praegu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar