21.10.2016 Kopli kooli õpetajate toas
On pime ja hiline aeg. Metsaveerelt tõuseb udu. Öö on. Maas puude all on väga rahulik. Me oleme liiga väsinud, et tõusta. Tahaks karjuda, aga enam pole põhjust. Kõik on juba välja öeldud, ära räägitud, ära joostud. Tahaks rahu, tahaks - surra?
On öö. Udu tõuseb vaikselt ja metsaveeres on rahulik. Taamal on näha, et puude varjust tõuseb aeglaselt juba kuu. Öö on ja maas on rahulik.
Midagi on tulekul. Tahaks juba näha, kuidas tuleb midagi, mis kannaks mind siit ära. Öö on. Nüüd on rahulik ja valu on juba veidike taandunud.
Tähistaevast tuleb vaikset valgust ja puude lehed sosistavad minuga. On öö ja taevas on tume, aga seal on tähed. Vähehaaval hakkan aru saama, mis juhtus. See läks mööda ja ei tulnud enam. Purustasime selle.
Lõkke ääres on pime, väga pime. Mõned üksikud söed veel hõõguvad. Võtan kitarri ja harjutan. Ma ei oska veel akorde, aga ma tean, kuidas heliredelid käivad ja ma tean, kuidas see peaks kõlama. On pime, väga pime. Ma võtan kitarri ja harjutan üksinda öös.
Hommikuni, Taavi, ja siis valmistud järgmiseks. Tunnen mõnikord, kuidas need varjud hiilivad mulle lähemale, mõistatuslikud, sünged ja tumedad. On pime, aga neid asju ei tohi karta. Ma ei karda siis neid. Mängin neile hoopis paar heledamat nooti oma kitarril.
Öö on minuga ja puud sahisevad tuules. Varjud võivad tulla, ha! - ma juba tean, kuidas neid lahustada, helin minu sees on kasvanud juba liiga eneseteadvaks ja kindlaks, et siinkohal alistuda või ära joosta. On hele ja ma ootan hommikut ja ma isegi suudan mõne tunni magada, kui need kõige hullemad tegelased on ära läinud. Lõkkekohti saab vahetada ka, ja magamisasemeid.
Ja kõigele vaatamata olen ma õnnelik, mu sõbrad on kusagil siin, minu ümber, minu lähedal.
Tähevalgust saab omale appi hüüda, õppisin seda kasutama, see tundus kuidagi väga loomulik. Mitte et ma oleks seda juba varem suutnud, pigem rohkem nagu ma oleks selleks terve oma elu valmistunud; kõik need treeningud tegelikult terve selle galaktilise öö jooksul, et kasvada vaimselt vajalikuks hetkeks piisavalt tugevaks.
Tähtis on tulla siinkohal lugejale veidi vastu, aga kes on pikalt üksinda öösiti tantsinud ja valvanud, ei saa just kuigi tihti mahti oma saladusi oma vanematele paljastada.
Käiks korraks kuskil ära, tead, nii et isale ei ütle, käiks kusagil öösel salaja ära, nagu ma ju ikka jalgrattaga olen käinud, juba teismelisest peale. Öö kutsub ja niiske õhk tõmbab.
Ülesanne nr 1 - ehitada Trepimäele öösiti salaja kommuun. Keegi ei tohi liiga palju aru saada, muidu läheb asi tuksi.
Mõnikord ma sain ilusasti aru ja mulle tundus, et tegu ongi südame järk-järgulise arenguga. Et oskad ja õpid järjest paremini ilusaid müsteeriume lahendama ja omaenese saladusi hoidma ja märkamatult, võimalikult märkamatult varjudes liikuma.
Ma ju kogu aeg, juba lapsest saati, läksin õhtuti ja öösiti salaja ära; olengi vist oma vanemaid sellega pisut ja jupikaupa harjutanud, et nad liiga ära ei ehmuks ja kõik läheks sujuvalt.
Noorelt-noorelt liikusin peahoone vahet ja varsti olid mul juba oma võtmed. Hiljem juba ema autoga pokkeriõhtutel, aga siis juba jalgrattaga Trepimäel, mis oli oluliselt, kuidas nüüd teile öeldagi - täitvam ehk.
Võib-olla niimoodi, varajasest poisipõlvest alates, areneski mul välja kalduvus vaikselt, rahulikult omaette olemisele. Väikselt-väikselt võisin tundide kaupa üksi järve ääres õngega kalu püüda, kaaslasteks tuul, vesi, pilliroog, kivid, lained, loojuv päike ja õngekorgi liikumisega kaasnev põnevus.
Tahtsin teada, kuidas neid kalu võimalikult hästi kinni püüda, õppisin erinevaid nõkse, nt. kui kaugele roostiku servast oleks kasulik kork heita.
Lisaks omaette hulkumisele maja ümbritsevates seenemetsades tugevdasid minu romantilist ellusuhtumist ka läbi loetud lasteraamatud. Ma ei tea, kui palju ma neid lugenud olen, tohutult, aga kindlasti vähem kui mu igavavõitu vanem õde. Igaljuhul need lood mõjusid minu hingele inspireerivalt ja suunasid hiljem sujuvalt erinevatele rännakutele selles maailmas.
Killu ja Madle olid väga naljakad ja eriti hästi meeldis mulle nendega koos erinevaid mänge leiutada. Tegime vähemalt kolm eri versiooni Limnopoli või midagi sellist. Ümberkaudsete puude all oli hea ema eest varjuda või Tormit lumekäkiga varitseda. Teinekord jooksime nõudepesu eest läbi lahtioleva akna aeda ära, hüppasime paljajalu välja, nii et ema ei märkaks.
Ehitasime ka parvesid järvel sõitmiseks, kui Tuvikeste eeskujul sai pärast plastpudelid sisse pandud, siis püsis veepinnal küll. Tegime Tormiga ka mitu laevahukku läbi stiilis "Upume-upume", millest sai hilisem catch-phrase.
reede, 21. oktoober 2016
laupäev, 8. oktoober 2016
tumtum
i don't like the mobile network that much
i need to stay safe
i need to compose and complete according to my feelings and senses
these kind of senses are very natural and i have developed them over years
such things as clear "vision" about how waves or feeling-waves or thought patterns sound to me in music for example
we also need to dedicate a lot of time to stay with the well-grounded mother.
not much info no need
we already have what we need
yu alw. develop well if you trust what has been interesting to you and follow this
very natural if yu develop good trust about how you "have" these things around yu
i tend to still suspect and even feel guilty about how i sense the world. why?
lack of self-courage to stay true here
i need to stay safe
i need to compose and complete according to my feelings and senses
these kind of senses are very natural and i have developed them over years
such things as clear "vision" about how waves or feeling-waves or thought patterns sound to me in music for example
we also need to dedicate a lot of time to stay with the well-grounded mother.
not much info no need
we already have what we need
yu alw. develop well if you trust what has been interesting to you and follow this
very natural if yu develop good trust about how you "have" these things around yu
i tend to still suspect and even feel guilty about how i sense the world. why?
lack of self-courage to stay true here
reede, 30. september 2016
true things are simple
True things are simple.
Taking care of my family.
Studying.
A small and happy life.
I think that the true things are simple.
Taavi
Taking care of my family.
Studying.
A small and happy life.
I think that the true things are simple.
Taavi
some code
I wonder if I could go through this life without actually getting "famous" by the common meaning of this word; by this I mean that I could train myself to be a high-level emotional healer but do my work from the shadows.
I could suppress myself in such a way that it would be unnoticable and natural at the same time - the public would not understand what is going on:
Ok, this seems like a heavy thing that prefers to stay in the darkness. How to turn it in my favor?
Let's say that I could actually continue to do this work, which is basically the harmonization and balancing of the imbalances.
But for this I am naturally drawn to stay in the middle of things. To somehow swallow this pride and go to the path of true yogis I wish and will to:
not expose myself unless it is really necessary
dedicate myself to constant cycle of analysis and improvement (from The Poker Mindset)
train myself towards the directions of:
beauty
bodily health (yogic practices)
intelligence // studying different aspects
Now, how to swallow the pride and become an ordinary student and person again. To hide my cards and actually live according to the society's standards;
while at the same time remaining a faithful yogi:
capable of creating emotional safe-space anywhere I go
I could suppress myself in such a way that it would be unnoticable and natural at the same time - the public would not understand what is going on:
Ok, this seems like a heavy thing that prefers to stay in the darkness. How to turn it in my favor?
Let's say that I could actually continue to do this work, which is basically the harmonization and balancing of the imbalances.
But for this I am naturally drawn to stay in the middle of things. To somehow swallow this pride and go to the path of true yogis I wish and will to:
not expose myself unless it is really necessary
dedicate myself to constant cycle of analysis and improvement (from The Poker Mindset)
train myself towards the directions of:
beauty
bodily health (yogic practices)
intelligence // studying different aspects
Now, how to swallow the pride and become an ordinary student and person again. To hide my cards and actually live according to the society's standards;
while at the same time remaining a faithful yogi:
capable of creating emotional safe-space anywhere I go
kolmapäev, 14. september 2016
hiljem
Informatsiooni tuli edastada aeglaselt, rahulik tempo oli tähtis. Kiire action keset lahinguvälja ei kuulunud enam võimaluste hulka, sellised teed otse loomulikult suletakse, kui kiire vajadus on möödunud.
Programmeerida nähtu põhjal arvutimäng? Aeganõudev, suuremahuline, keerukas ja pikk töö. Praeguste võimete kohal käib ka veidi üle jõu. Film, video, animatsioon? - Ei oska. Konsulteerida spetsialistidega? Liiga naljakas ja hullumeelne.
veel teksti
Võingi vist rahulikult omi asju teha ja mind austatakse ja respekteeritakse selle eest, et ma lihtsalt olen tugev ja iseseisev, individuaalne, tasakaalukas ja rahulik. Ma lihtsalt olen ruumis ja teen omi asju ja juba see saadab teistele selge signaali: kõik on korras, võib rahulikult süveneda ja omi asju teha.
Kui inimesed kohtavad kedagi teist, kes on iseendaga rahul ja seesmiselt õnnelik (erinevad astmed: särab seesmisest õnnest, sügavas rahus jm), tõmbab ka neid selles suunas (seesmine rahu ja isiklik õnnelikkus, suutlikkus ärevates olukordades rahulikuks jääda) ning ehk saavad nad siis maailma asjadest paremini aru. Nende elamine muutub veidike kergemaks, nad ei põhjusta enam enestele nii palju ärritusi ja ei ole ka enam nii häiritud välistest teguritest.
"Kõik on korras ja hästi" saadan ma oma rahuga ja kohalolekuga sellist sõnumit.
...
Sädeleva valguse taustal oli raske näha teiste galaktikate poole saadetavaid kiiri, mis lendasid mu kätest hämmastavalt jõudsasti, seksuaalenergiast laetud, püüdmatult ja palju kõrgematel sagedustel kui siinsete tähtede ja valgusallikate tasased jõud.
Universumis on teisigi valgusallikaid kui meie päike või elektrilised tuled. Mõned neist valgusallikatest on seesmised ja nähtamatud ja nad asuvad meie kehas ja olemuses, sügavamatel tasanditel.
Saadetava energia kiirus valitakse vastavalt vajadusele ja olukorrale. Maht ja sisalduvad andmed võivad olla mitut laadi. Palju sõltub ka saatja-vastuvõtja omavahelisest suhtest (elu, asukoht, arengutase, eeldatav teadmiste ja usalduse tase).
Saadetavad andmed võivad kirjeldada planeedi ja galaktikate emotsionaalset-hingelist seisundit, erinevaid valguskoode või teadmismustreid (mõttelaineid), mis sisaldavad ülehelilisi, s.t. dimensioonidevahelisi andmeid.
Valgusallikate taustal oli teistel raske näha ja tabada mitut olulist asja.
Esiteks, toimus kiire hingede vahetus erinevate kehade vahel, vastavalt vajadusele, võimalustele ja oskustele (pettemanöövrid nt). Teiseks, kosmoselaevad, kes olid kogunenud meie kohale taevasse. Taevas hakkas aeglaselt avanema. Tähesadu?! Aga ei - allapoole hakkasid laskuma galaktikatevahelised laevad kaugetelt tähtedelt ja kõrgetelt sagedustelt, kus ilu kui selline on suur ja elamise esteetiline väärtus võrreldes meie praeguse ühiskonnaga (hallid linnad, autod jm) küllaltki kõrge.
Olin selleks aastaid valmistunud ja treeninud. Kuidas ma teadsin, mida teha? Minu sees olid valguskoodid, sügaval alateadvuses, seda võib nimetada ka muusikaks. Ehk siis - intuitiivselt suutsin koguda ja kogeda oma alateadvusest läbi ülipuhta seksuaalenergia ja selle abil vajalikku teavet (planeedi ajalugu, hetkeolukord jm ("Tere, tsau, tantsime siin kallimaga")) ja seda kiiruga teiste pea kohal olevate kosmoselaevade ja tähtede suunas saata.
Energiavahetus toimus ka vastupidiselt, suutsin oma silmadega hämmastaval kombel koos prana-hingamisega ülikõrgelt tähtedelt tähevalgust allapoole zuumida, endasse võtta ja lõkkesse saata. Samuti võisin võtta ühendust tähtede ja Kuuga, ehk silmadega saatsin energiat tähtedelt Kuu suunas ja sealt otse läbi südame ja tundekeskuse teisteni. Kõik käis väga kiiresti ja oli natuke võitluse moodi, kuna ümbritsevaid ebapuhtaid energiaid oli palju, ja nii mõnedelegi ei meeldinud meie selline infovahetus.
Kui inimesed kohtavad kedagi teist, kes on iseendaga rahul ja seesmiselt õnnelik (erinevad astmed: särab seesmisest õnnest, sügavas rahus jm), tõmbab ka neid selles suunas (seesmine rahu ja isiklik õnnelikkus, suutlikkus ärevates olukordades rahulikuks jääda) ning ehk saavad nad siis maailma asjadest paremini aru. Nende elamine muutub veidike kergemaks, nad ei põhjusta enam enestele nii palju ärritusi ja ei ole ka enam nii häiritud välistest teguritest.
"Kõik on korras ja hästi" saadan ma oma rahuga ja kohalolekuga sellist sõnumit.
...
Sädeleva valguse taustal oli raske näha teiste galaktikate poole saadetavaid kiiri, mis lendasid mu kätest hämmastavalt jõudsasti, seksuaalenergiast laetud, püüdmatult ja palju kõrgematel sagedustel kui siinsete tähtede ja valgusallikate tasased jõud.
Universumis on teisigi valgusallikaid kui meie päike või elektrilised tuled. Mõned neist valgusallikatest on seesmised ja nähtamatud ja nad asuvad meie kehas ja olemuses, sügavamatel tasanditel.
Saadetava energia kiirus valitakse vastavalt vajadusele ja olukorrale. Maht ja sisalduvad andmed võivad olla mitut laadi. Palju sõltub ka saatja-vastuvõtja omavahelisest suhtest (elu, asukoht, arengutase, eeldatav teadmiste ja usalduse tase).
Saadetavad andmed võivad kirjeldada planeedi ja galaktikate emotsionaalset-hingelist seisundit, erinevaid valguskoode või teadmismustreid (mõttelaineid), mis sisaldavad ülehelilisi, s.t. dimensioonidevahelisi andmeid.
Valgusallikate taustal oli teistel raske näha ja tabada mitut olulist asja.
Esiteks, toimus kiire hingede vahetus erinevate kehade vahel, vastavalt vajadusele, võimalustele ja oskustele (pettemanöövrid nt). Teiseks, kosmoselaevad, kes olid kogunenud meie kohale taevasse. Taevas hakkas aeglaselt avanema. Tähesadu?! Aga ei - allapoole hakkasid laskuma galaktikatevahelised laevad kaugetelt tähtedelt ja kõrgetelt sagedustelt, kus ilu kui selline on suur ja elamise esteetiline väärtus võrreldes meie praeguse ühiskonnaga (hallid linnad, autod jm) küllaltki kõrge.
Olin selleks aastaid valmistunud ja treeninud. Kuidas ma teadsin, mida teha? Minu sees olid valguskoodid, sügaval alateadvuses, seda võib nimetada ka muusikaks. Ehk siis - intuitiivselt suutsin koguda ja kogeda oma alateadvusest läbi ülipuhta seksuaalenergia ja selle abil vajalikku teavet (planeedi ajalugu, hetkeolukord jm ("Tere, tsau, tantsime siin kallimaga")) ja seda kiiruga teiste pea kohal olevate kosmoselaevade ja tähtede suunas saata.
Energiavahetus toimus ka vastupidiselt, suutsin oma silmadega hämmastaval kombel koos prana-hingamisega ülikõrgelt tähtedelt tähevalgust allapoole zuumida, endasse võtta ja lõkkesse saata. Samuti võisin võtta ühendust tähtede ja Kuuga, ehk silmadega saatsin energiat tähtedelt Kuu suunas ja sealt otse läbi südame ja tundekeskuse teisteni. Kõik käis väga kiiresti ja oli natuke võitluse moodi, kuna ümbritsevaid ebapuhtaid energiaid oli palju, ja nii mõnedelegi ei meeldinud meie selline infovahetus.
Tellimine:
Postitused (Atom)