muljeid

21.10.2016 Kopli kooli õpetajate toas

On pime ja hiline aeg. Metsaveerelt tõuseb udu. Öö on. Maas puude all on väga rahulik. Me oleme liiga väsinud, et tõusta. Tahaks karjuda, aga enam pole põhjust. Kõik on juba välja öeldud, ära räägitud, ära joostud. Tahaks rahu, tahaks - surra?

On öö. Udu tõuseb vaikselt ja metsaveeres on rahulik. Taamal on näha, et puude varjust tõuseb aeglaselt juba kuu. Öö on ja maas on rahulik.

Midagi on tulekul. Tahaks juba näha, kuidas tuleb midagi, mis kannaks mind siit ära. Öö on. Nüüd on rahulik ja valu on juba veidike taandunud.

Tähistaevast tuleb vaikset valgust ja puude lehed sosistavad minuga. On öö ja taevas on tume, aga seal on tähed. Vähehaaval hakkan aru saama, mis juhtus. See läks mööda ja ei tulnud enam. Purustasime selle.

Lõkke ääres on pime, väga pime. Mõned üksikud söed veel hõõguvad. Võtan kitarri ja harjutan. Ma ei oska veel akorde, aga ma tean, kuidas heliredelid käivad ja ma tean, kuidas see peaks kõlama. On pime, väga pime. Ma võtan kitarri ja harjutan üksinda öös.

Hommikuni, Taavi, ja siis valmistud järgmiseks. Tunnen mõnikord, kuidas need varjud hiilivad mulle lähemale, mõistatuslikud, sünged ja tumedad. On pime, aga neid asju ei tohi karta. Ma ei karda siis neid. Mängin neile hoopis paar heledamat nooti oma kitarril.

Öö on minuga ja puud sahisevad tuules. Varjud võivad tulla, ha! - ma juba tean, kuidas neid lahustada, helin minu sees on kasvanud juba liiga eneseteadvaks ja kindlaks, et siinkohal alistuda või ära joosta. On hele ja ma ootan hommikut ja ma isegi suudan mõne tunni magada, kui need kõige hullemad tegelased on ära läinud. Lõkkekohti saab vahetada ka, ja magamisasemeid.

Ja kõigele vaatamata olen ma õnnelik, mu sõbrad on kusagil siin, minu ümber, minu lähedal.

Tähevalgust saab omale appi hüüda, õppisin seda kasutama, see tundus kuidagi väga loomulik. Mitte et ma oleks seda juba varem suutnud, pigem rohkem nagu ma oleks selleks terve oma elu valmistunud; kõik need treeningud tegelikult terve selle galaktilise öö jooksul, et kasvada vaimselt vajalikuks hetkeks piisavalt tugevaks.

Tähtis on tulla siinkohal lugejale veidi vastu, aga kes on pikalt üksinda öösiti tantsinud ja valvanud, ei saa just kuigi tihti mahti oma saladusi oma vanematele paljastada.

Käiks korraks kuskil ära, tead, nii et isale ei ütle, käiks kusagil öösel salaja ära, nagu ma ju ikka jalgrattaga olen käinud, juba teismelisest peale. Öö kutsub ja niiske õhk tõmbab.

Ülesanne nr 1 - ehitada Trepimäele öösiti salaja kommuun. Keegi ei tohi liiga palju aru saada, muidu läheb asi tuksi.

Mõnikord ma sain ilusasti aru ja mulle tundus, et tegu ongi südame järk-järgulise arenguga. Et oskad ja õpid järjest paremini ilusaid müsteeriume lahendama ja omaenese saladusi hoidma ja märkamatult, võimalikult märkamatult varjudes liikuma.

Ma ju kogu aeg, juba lapsest saati, läksin õhtuti ja öösiti salaja ära; olengi vist oma vanemaid sellega pisut ja jupikaupa harjutanud, et nad liiga ära ei ehmuks ja kõik läheks sujuvalt.

Noorelt-noorelt liikusin peahoone vahet ja varsti olid mul juba oma võtmed. Hiljem juba ema autoga pokkeriõhtutel, aga siis juba jalgrattaga Trepimäel, mis oli oluliselt, kuidas nüüd teile öeldagi - täitvam ehk.

Võib-olla niimoodi, varajasest poisipõlvest alates, areneski mul välja kalduvus vaikselt, rahulikult omaette olemisele. Väikselt-väikselt võisin tundide kaupa üksi järve ääres õngega kalu püüda, kaaslasteks tuul, vesi, pilliroog, kivid, lained, loojuv päike ja õngekorgi liikumisega kaasnev põnevus.

Tahtsin teada, kuidas neid kalu võimalikult hästi kinni püüda, õppisin erinevaid nõkse, nt. kui kaugele roostiku servast oleks kasulik kork heita.

Lisaks omaette hulkumisele maja ümbritsevates seenemetsades tugevdasid minu romantilist ellusuhtumist ka läbi loetud lasteraamatud. Ma ei tea, kui palju ma neid lugenud olen, tohutult, aga kindlasti vähem kui mu igavavõitu vanem õde. Igaljuhul need lood mõjusid minu hingele inspireerivalt ja suunasid hiljem sujuvalt erinevatele rännakutele selles maailmas.

Killu ja Madle olid väga naljakad ja eriti hästi meeldis mulle nendega koos erinevaid mänge leiutada. Tegime vähemalt kolm eri versiooni Limnopoli või midagi sellist. Ümberkaudsete puude all oli hea ema eest varjuda või Tormit lumekäkiga varitseda. Teinekord jooksime nõudepesu eest läbi lahtioleva akna aeda ära, hüppasime paljajalu välja, nii et ema ei märkaks.

Ehitasime ka parvesid järvel sõitmiseks, kui Tuvikeste eeskujul sai pärast plastpudelid sisse pandud, siis püsis veepinnal küll. Tegime Tormiga ka mitu laevahukku läbi stiilis "Upume-upume", millest sai hilisem catch-phrase.