kodust eemal

Veski-teemant kisub kiiva
tulemuseks kaos
anna palun armsaim juua
hädavaevu paos

Kostab kaater
tume-hele
hüüdja hoiatust
põgenikul saba tules
vesi Kaigub Sust

Tee peal raja
hirmus tõke
võta ennast Mult
kui su elu kisub kokku
hinge ahastult

hinge ahastunult jäta
võta mulle suur
hämarais kui kustub teemant
vale! hüüab tuul

prooviks ikka sedapidi
kui on jalad maas
hoogsalt kaigub hoidja
kutse:
Mina tahan ka!

seal, kus seadus pääl' ei hakka
enne sünnitust
vanarahvas ütles ikka:
tulevikus käia pole
tarvis, tahakski

Ribadele kistud kutse
Laine särab veel
Pilpad kustus
Puhun tuulde
Veerandjagu ust

Hämardunult kostub tuulde
Vägistatud uks
Kui sa tahad
kui sa mulle
kas jääb avatuks?

////

Põrand kaigub vastu laotust
Hingel teemant-sulg
Kinni paotud
nina-pitser
käherdunud ulg

võta veerand
võta viimast
käsk Sul'
järgneda

kui sa tahad
hoida Diivat
võta ennast?

Salamisi kutsub laine
hing saab arutust
veri koeb ja laine mahub
tänavsilmne ulg

sirmideta valuvaist ju
palju tahab pead
kroonilisest surmast sina
ainuüksi tead

////

Käib Reetur ringi
inimeste keskel
ei võllas ripu ta
ei tohi anda andeks
ei julmal andesta

Käib Reetur ringi
rahva sees ja
kostub oma read:
"Kui inglit tahad maitseda
siis kokkama sa pead"

Sa võtad soolast veini
Veits kibe veel su huul
sa maitsed magus teine
ja hommikune tuul

ent salakaval isa
on haihtund mereteel
ja paljulapse kisa
vaid kostab puudessse

käib ringi leina samm
ja kibe hullund Mees
ei tarvitse tal seista
ei tervitust ta tee

kui kostab 3 kosmost
ei hangu naerulsui
ei võta ära päikest
ei sule silmi sul

Oh, kui taltsas oleks ta
ja rahu annaks mul
kuis saaks siis lapse isa
puhkust, sängiks muld

Must

Tänavatelt ummikusse
Tormab käher loom
Käskja vaim tas tõuseb
Kui on koju-soov

Sõbrana end laseb
Kinni võtta ta
Omanikuks ingel
Hämarduvas toas

Kui mind eal ei tõuka
Ära enam must
Ära iial oota
Hoidjailt üllatust

Möödanik ehk olnu

Vee all kustub rishi
(Täiesti lubamatu)
Suuremaks jääb vaist
Korstna puhul reegel
Imevalge Weist

Peegeldusest imet
Eales ta ei tee
Kuu all kostuv reegel:
Meil on teine veel

Üllatus oh imet
Puu all sähvib välk
Hõbelaste jumet
Lepatriinu tänks

Hävitusest Joonast
Eal ei tule ta
Päästetuna koju
Langeb hingemaa

Surma saanud Kaitse
Haavatult veel joob
Tõstab vapralt veini
Ohvri koju toob

Kui on puhkend sõda
Hoidku ennast need
Kellel
Patud
Hingel

Toolide hõngu
Imestav juus
Laulda sul tuleb
6x6

LÕPP
Vesi valge on
Ent eemalt tormab tuul
Nii paastus Siddhartha

Õhtu

Tähetolm puhus vaikselt tuult.
"Miks nii kurb?"
Kõik üle pika aja hästi ju?

Tegin joogat jälle. Keha lahti. Kurbuse kanalid kõik lahti. Telepaatiline sos igast kandist. Jäeti rahule lõpuks. Miks nii kurb?

Räägi talle kõik ära.
Enamasti kui sa sünnid siia planeedile siis jäävad ühendused tähelaevade ja kosmiliste eelmiste eludega alles. Peaaegu kõik inimesed on mingite ülesannetega seotud Maal.

Kes mida tasakaalustab jms. (AITAB JUBA)

Kohtusin pargis ühe naisega ja hakkasime telepaatiliselt suhtlema. Väga lihtne oli. Et kes mis tasandil kus on. Laps ka nõuab telepaatilisi ühendusi ja on rahul kui saab head välja nt läbi ashtanga jooga prana.

Õhtu nõuab üksindust. Taimetoidul ka jälle... kes mis kus on siin planeedil.. Enamik ülesandeid nt mul praegu seotud Tiibeti minevikuga. Kuidas tasakaalustada.

Huvitav et osadel ongi nii et ekstrasensoorne info tuleb igas elus väga tugevalt sisse. Nt selles elus lapsestpeale mul hästi täpne kõhutunnetus. Kellega kus millal mis tundega kaasa minna ja kuidas jutuga tunnet ja energiat muuta.

4. Dimensioon ülipõnev Maal. Kõik väga hästi arusaadav! Info tuleb 4. Dimensioonist kolmandasse läbi inimeste, kes siia reaalsusesse sünnivad. Neilt võib mõttega igast asju küsida. Planeetide kohta. Kust nad on tulnud. Mis haigus on. Mis vajab tervendust, tasakaalustamist.

Oskan hirmusid lahendada. Kõik nii sügav kuidagi. Lapsel ka nii palju jõudu ja energiat. Mänguväljak jääb kitsaks vist varsti..

eluga

Muidu sümbolitevaeses maailmas oli igal märgil järsku tähendus. Nii nagu erakul, kellel käib harva külalisi, mõjusid ka nüüd järsku tekkinud maagilise olemusega kujundid kuidagi eriliselt ja meeldejäävalt.

Esimene tähendas, nagu viimasel ajal juba ikka tavaks, hoiatust.
ÄRA TULE, oli sõnum.
Teine märk mõjus südantlõhestavalt ilusana. Vihma sadas ja keegi mängis vihmavalingu all veega, ise räästa all seistes.

Vetevanal oli oma kodu, vaata. Ja nüüd ta võtab võimust. Ilma, et sa saaksid arugi. Tunded keevad-käivad üle pea. Kohinaga laskub uus lootus. Istusime maha, toetusime seljaga vastu uksepiita. Panime teele seda suhkrut juurde, kuigi ei tohi. Nagu hindid, joovad liiga palju suhkruga teed.

Põgusaks viivuks haihtus vihmamüür korraks ja puudelatvade tagant, läbi metsatuka paistis korraks päike. Panime väikese priimuse põlema.
"Kaitseväest varastasin," selgitas Kerem. Tal oli seal muudki juhtunud, nagu ma kuulsin.

Viimaks kostus kohinal ohe. Norskav mees kõrvaltoas oli lõpuks ometi ilusasti magama jäänud. Vargsi pistsin pea ukse vahelt sisse.
"Magab jah."

Kolisimegi siis sinna verandale. Ilus suve aeg ju ikkagi. Sääski ka väga polnud veel ja...
Paksu õue vahelt kostus lärmi. Keegi sikutas oma järel tühja veeämmergut. See oli ju Timm, suureks kasvanud tolgus juba. Mõni aasta vana.
"Mis sa tühja lärmad," küsisin.
"Õõõh!" hüüdis Timm ja jooksis meie juurde. Nöör õnneks libises käest ja kolin lakkas.

Puude vahelt kostus muidki laule. Keegi lind. Need ju salakavalad, raisk, teadis isa rääkida. Püsivad ühe koha peal ja siis tulevad jälle. Kogu pööningu tegid tühjaks eelmine aasta.
"Mis asja?"
"Jaa-jah, raiped olid sealt kuidagi sisse saanud. Sõid kogu viiulinootide kogu ära."
"Noojah, siis ei pea harjutama vähemalt."

Keegi sõitis jalgrattaga õue.
"Kriimustasin ennast!" juba häälest kaugelt kuulda, et kellegi tütar.
"Mis juhtus siis?" küsiti.
"Okste vahelt sõitsin ju metsas. Kuuseoksad."
"No siis pole ime."

Tagatoas maganud mees ajas end jõurates püsti. Viinahaisu polnud.
"Kastsime sulle neid maisipulki vee sisse, ehk tahad ka," pakkus lahkelt.
Suutsime jutu õnneks kohe mujale viia. Tont teab.

Penid jooksid mööda kruusateed mööda. Haukusid valjusti. Jooksid edasi.
Panin raamatu käest. Teal Swan "Online Poker History"
"Kas see... kamin pandi juba küdema?" küsisin.
"Jajah, põleb praegu."

"Veits kummalised vaimud vaata hulguvad seal," teadis keegi rääkida. "Üks lasi nagu neid konni endale tuua."
"Hmm?"
"Ja siis nagu pani tiiki omale ujuma."
See oli tõsi, raisk.

"Ära sinna väga lähedale mine, vaata," ütlesin Timmile. "Viinakeldri uks on lahti."
Timm jäi korraks otsa vaatama.
"Muideks, koerad juba ammu seal," teatas äkki inimkeeli.

Võtsime siis vaevaks end püsti upitada. Tõepoolest, koerad olidki keldris.
"Kust nad küll sinna said?"
Tegime neile ukse lahti. Jooksid pureledes välja. Õue, päikesevalguse kätte. Ühel koguni nina verine.

muidu tulnu

Põnevusega ootasime lehtede vahelt meieni tulvava loomuliku valguse järgmist faasi. Vesi voolas ümberringi ja olime ülejäänud maailma täielikult unustanud. Kosmosest, justkui kusagilt kaugelt kostis heli, sügav ja tume:

"Laps, meil on laps!"
Tähistaeva all jäi kõik vaikseks. Sume Tiibeti rütm mõjus veidralt ja kutsuvalt, kuidagi kaugelt. Vee peale kerkis kellegi linnu pea, hoides noka vahel äsjapüütud kala. Mets vaikis.

Kuidagi unustamatu, aafrika iidne trummirütm põristas mööda tüvesid, kaua mahavaikitud loitsud. Pimedusest tulvas välja üks hoitud juga teise järel, metsikute, salakavalate, ohtlike ja kurnatutena sööstsid vaimud.
"Sa oled surma laps, Taavi. Sa oled surma, mitte elu laps."

Mööda ööd sööstis niiskete needuste tulv. Äravalitud sihtmärk, käskiv kõneviis... Ent tee peal juhtus midagi. Aeg jäi seisma. Teemantina särades seisis ühtäkki meie ees kaks välkuvat silma.
"Hops!" Ja kõik kustus taas, kadus igavike vahele olevikku, mustjaid masse endaga viies.

Ma kannan sind. Ja Maa vaarus ja vappus etteaimatavast tumedast olukorrast. Läbi kunagiste öiste radade, tumedate tunnelite, varinguohtlike seinte vahelt, muidugi ainult muusika abil, sööstis välja noor, ent kindlameelselt mõjuv hirv, hobune, kes kandis mitut.
"Tere!"
Ta tegi järsu pöörde paremale ja lahkus viivitamatult.

Vaikisime. Vesi kohises tasa.

Südame suunas

Looduses on soodsam, vaata...
Käsikäes vanade tuntud täheseemne-lastega...
Hõlmatav unistus katab taevalaotuse nagu päikese süda.
Kenasti hoidsite. Las nad laskuvad nüüd :)
Kaua-igatsetud rahu on käes. Planeet on vaba ja saanud ühtseks tervikuks.
Ma armastan sind nagu vesi, mis sajab taevast alla vihmana... Nagu päikese sädelus roheliste lehtede vahel.
Lase sellel tundel ennast kanda. Tagasi koju, igatsetud südamerahu suunas...
Kas nad ikka suudavad... kogu planeet... kas peame vastu? Läheb nagu läheb? Ent mis see on? Äkiline valgus?

Järsku sekkus keegi meie vastloodud unistusse... Reaalne unelm hakkas just ühtäkki täiuslikuks saama... Siiski... kui sa veel suudaksid mõni tund...
Ja ühtäkki.. ta sai aru. Vaatas otse silma ja sai aru :)
Toimus üksteise mõistmine siin tähtede all. Kõik on juba ette vabandatud, andeks antud... sinuga ma alati olen õrn.. kuidas saakski teisiti... kogu viha lahtub hetkega.

Ja siis see muusika, mis justkui hämarusest kostma hakkas. Öö ise vist mängis tähistaeva südameis varju all. Puude vahel sa ühtäkki tõmbusid tagasi... Hing jättis vist küll paar muusikalist nooti vahele.
Väsimatu armastus ei vea kunagi alt.
Kustumatu õpetus kostub mändide vahelt nagu tuul.
Taevane õiglus ei valeta.

Ent kuidas leidsite tagasitee? Vist küll jumal ise pidi seda teile näitama? Minust jäi ju maha küllaltki armetu olukord..