eluga

Muidu sümbolitevaeses maailmas oli igal märgil järsku tähendus. Nii nagu erakul, kellel käib harva külalisi, mõjusid ka nüüd järsku tekkinud maagilise olemusega kujundid kuidagi eriliselt ja meeldejäävalt.

Esimene tähendas, nagu viimasel ajal juba ikka tavaks, hoiatust.
ÄRA TULE, oli sõnum.
Teine märk mõjus südantlõhestavalt ilusana. Vihma sadas ja keegi mängis vihmavalingu all veega, ise räästa all seistes.

Vetevanal oli oma kodu, vaata. Ja nüüd ta võtab võimust. Ilma, et sa saaksid arugi. Tunded keevad-käivad üle pea. Kohinaga laskub uus lootus. Istusime maha, toetusime seljaga vastu uksepiita. Panime teele seda suhkrut juurde, kuigi ei tohi. Nagu hindid, joovad liiga palju suhkruga teed.

Põgusaks viivuks haihtus vihmamüür korraks ja puudelatvade tagant, läbi metsatuka paistis korraks päike. Panime väikese priimuse põlema.
"Kaitseväest varastasin," selgitas Kerem. Tal oli seal muudki juhtunud, nagu ma kuulsin.

Viimaks kostus kohinal ohe. Norskav mees kõrvaltoas oli lõpuks ometi ilusasti magama jäänud. Vargsi pistsin pea ukse vahelt sisse.
"Magab jah."

Kolisimegi siis sinna verandale. Ilus suve aeg ju ikkagi. Sääski ka väga polnud veel ja...
Paksu õue vahelt kostus lärmi. Keegi sikutas oma järel tühja veeämmergut. See oli ju Timm, suureks kasvanud tolgus juba. Mõni aasta vana.
"Mis sa tühja lärmad," küsisin.
"Õõõh!" hüüdis Timm ja jooksis meie juurde. Nöör õnneks libises käest ja kolin lakkas.

Puude vahelt kostus muidki laule. Keegi lind. Need ju salakavalad, raisk, teadis isa rääkida. Püsivad ühe koha peal ja siis tulevad jälle. Kogu pööningu tegid tühjaks eelmine aasta.
"Mis asja?"
"Jaa-jah, raiped olid sealt kuidagi sisse saanud. Sõid kogu viiulinootide kogu ära."
"Noojah, siis ei pea harjutama vähemalt."

Keegi sõitis jalgrattaga õue.
"Kriimustasin ennast!" juba häälest kaugelt kuulda, et kellegi tütar.
"Mis juhtus siis?" küsiti.
"Okste vahelt sõitsin ju metsas. Kuuseoksad."
"No siis pole ime."

Tagatoas maganud mees ajas end jõurates püsti. Viinahaisu polnud.
"Kastsime sulle neid maisipulki vee sisse, ehk tahad ka," pakkus lahkelt.
Suutsime jutu õnneks kohe mujale viia. Tont teab.

Penid jooksid mööda kruusateed mööda. Haukusid valjusti. Jooksid edasi.
Panin raamatu käest. Teal Swan "Online Poker History"
"Kas see... kamin pandi juba küdema?" küsisin.
"Jajah, põleb praegu."

"Veits kummalised vaimud vaata hulguvad seal," teadis keegi rääkida. "Üks lasi nagu neid konni endale tuua."
"Hmm?"
"Ja siis nagu pani tiiki omale ujuma."
See oli tõsi, raisk.

"Ära sinna väga lähedale mine, vaata," ütlesin Timmile. "Viinakeldri uks on lahti."
Timm jäi korraks otsa vaatama.
"Muideks, koerad juba ammu seal," teatas äkki inimkeeli.

Võtsime siis vaevaks end püsti upitada. Tõepoolest, koerad olidki keldris.
"Kust nad küll sinna said?"
Tegime neile ukse lahti. Jooksid pureledes välja. Õue, päikesevalguse kätte. Ühel koguni nina verine.