Põnevusega ootasime lehtede vahelt meieni tulvava loomuliku valguse järgmist faasi. Vesi voolas ümberringi ja olime ülejäänud maailma täielikult unustanud. Kosmosest, justkui kusagilt kaugelt kostis heli, sügav ja tume:
"Laps, meil on laps!"
Tähistaeva all jäi kõik vaikseks. Sume Tiibeti rütm mõjus veidralt ja kutsuvalt, kuidagi kaugelt. Vee peale kerkis kellegi linnu pea, hoides noka vahel äsjapüütud kala. Mets vaikis.
Kuidagi unustamatu, aafrika iidne trummirütm põristas mööda tüvesid, kaua mahavaikitud loitsud. Pimedusest tulvas välja üks hoitud juga teise järel, metsikute, salakavalate, ohtlike ja kurnatutena sööstsid vaimud.
"Sa oled surma laps, Taavi. Sa oled surma, mitte elu laps."
Mööda ööd sööstis niiskete needuste tulv. Äravalitud sihtmärk, käskiv kõneviis... Ent tee peal juhtus midagi. Aeg jäi seisma. Teemantina särades seisis ühtäkki meie ees kaks välkuvat silma.
"Hops!" Ja kõik kustus taas, kadus igavike vahele olevikku, mustjaid masse endaga viies.
Ma kannan sind. Ja Maa vaarus ja vappus etteaimatavast tumedast olukorrast. Läbi kunagiste öiste radade, tumedate tunnelite, varinguohtlike seinte vahelt, muidugi ainult muusika abil, sööstis välja noor, ent kindlameelselt mõjuv hirv, hobune, kes kandis mitut.
"Tere!"
Ta tegi järsu pöörde paremale ja lahkus viivitamatult.
Vaikisime. Vesi kohises tasa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar