Tavaliselt oligi nii, et Piyush läks hommikul tööle ja mina vedelesin päev otsa maas kivipõrandal ja integreerisin. Kui ta õhtul koju tuli, tegi ta tavaliselt peo kohaliku viskiga ja siis ma sain suhelda, end purju juua ja oma vibratsiooni jälle veidi allapoole tuua ning varjata. Sageli oli mul päev otsa igav, palav ja raske, ja siis ootasingi juba õhtut, et keegi koju tuleks.
Raske oli ka sissetulevat frustratsiooni kuidagi maandada, keset kogu seda linna kära ja müra. Õnneks oli mul mu isiklik mitte-tehnoloogiline vahend käepärast võtta, kui asi väga hulluks läks, ja see aitas suurepäraselt.
Kokkuvõttes võib öelda, et operatsioon õnnestus ja lõpus olid energiad nii puhtad, et sõin Piyushi sõbra Dineshi juures lõunat ja lasin kõlaritest Mozartit ja Chopin'i ja tema oma lemmikut kohalikku lauljat Kishore Kumari. Ka olime lõpus Piyushi sõbra kaudu privaatses basseiniklubis nii, et seal olid ainult need, keda sinna vaja oli. Esimestel kordadel oli punt näljaseid ja auahneid kiibitsejaid kaasas, viimasel (vist kolmandal) korral olid nad juba kadunud, sest olin teinud jupi head tööd ja energiad olid juba piisavalt puhtad ja omavahel harmoonias.
Tuli ka tormi ja mitu korda kummalist äikest, mis lõi taeva minu pea kohal ilusasti puhtaks. Olin seal kokku umbes 1,5 kuud ~20.03.2014 kuni ~16.05.2014.
Raske oli tagasi tulla ja raske oli üksi olla. Mäletan, et kõndisin õhtuti tihti üksinda seal katusel ja rohelised papagoid lendasid järjest üle minu pea loojuva päikese suunas. Nutsin palju ja laulsin palju ja hüüdsin tihti teiste tähesõprade järele.
Ma arvan, et kõige nõmedam oligi see, et kohapeal polnud toimivat hipikommuuni. Proovisingi siis seda rajada ja meie väikeses majas läks päris hästi.
Raja ja Babu olid need kaks Piyushi kullassepaäri alltöötajat, kelle juures ma sain elada. Suhtlus nendega läks järjest paremaks. Nad olid pärit Calcuttast või Calcutta lähedalt ja rääkisid bengali keeles. Nad tegid väga hästi süüa ja sõime põrandal maas istudes. Vahepeal tegi neile nalja, et mina oma läänelikus kasvatuses ei suutnud isegi ristisjalu pikalt olla, istusin põrandal väga kohmakas ja ebamugavas poosis. Siis nad naersid ja tõid mulle isegi korraks tooli ja paar korda ma sõingi eraldi tooliga laua taga.
Mis mind alguses aitas, oli see, et mul polnud jalanõusid. Piyush rääkis alguses kogu aeg seda juttu, et mul oleks vaja neile linna pealt euroopa tüdrukuid sebida. Kuna mul aga jalatseid polnud, läks ta neid ostma. Õnneks oli mul nii suur jalg, et ta leidis jalatsid vist alles nädal või rohkem pärast minu sinna saabumist. Seega sain alguses transformatsioonide vahel ka ennast mõnusasti välja puhata, selles vahejaamas või vahebaasis, nagu ma seda mõttes kutsusin.
Hotellivendadele käis lõpus närvidele, et keegi lihtsalt jalutab päevad otsa nende uhke maja taga katusel ja nad hakkasid kartma, et ma olen terrorist, või nii nad vähemalt majaomanikule teatasid (landlord Dinesh, Piyushi üks parimaid sõpru). Siis oligi, et ühel õhtul Piyush tuli, jube närvis, ja ütles, et ma pean kohe ära minema, sest me ei olnud mind politsei kaudu sinna sisse registreerinud.
Olime varem tahtnud seda teha, aga politseijaamas oli olnud järjekord või midagi muud sellist, vist polnud vajalikku isikut kohal ja siis ta niimoodi jäigi. Ja nüüd Piyush kartis ja rääkis, et ta võib suured trahvid selle eest saada.
Hakkasingi kohe minema, aga siis ta rahunes maha ja me rääkisime ja sõime ja Dinesh oli ka seal ja elektrit vist ei olnud (Indias tormidega ikka juhtub) ja me sõime küünlavalgel. Ja siis ma ikkagi kohe ei läinud, vaid olin mõned päevad veel.
Senised mälestused olin talletanud sügavale hingetasandile ja südamesse, muule, välisele mälule ei saanud ju neil keerulistel aegadel loota.
Viski nimi, mida Jodhpuris õhtuti mulle sageli pakuti, oli Blender's Pride. See tegi mulle nalja ja meele ikka rõõmsaks. Mõtlesin, et "a yogi is able to blend in anywhere and do his work from there" (et joogi on suuteline igasse olukorda sulanduma, et sealt siis oma tööd teha). Ja Blender's Pride siis nagu Sulanduja Uhkus.
See oli siis, kui ma parajasti just Babu ja Rajaga (teenrid või alltöötajad) nende oma, 50-100 ruupiast odavat viskit ei larpinud. Nad olid hästi toredad. Tegime ka suitsu, mina tahtsin ainult neid kohalikke väikseid bidisid või bilisid ja ~1 päevas või üks 2 päeva tagant.
Alguses oli naljakas, kui ma sinna läksin või esimest korda kohale saabusin. Olin maganud 6 ööd kas siis rongis, rannas või lennujaama taga, ja seega olin päris räpane. Neil oli katusel selline pesemiskoht, et suur veetünn ja sealt sai lasta siis vist väiksematesse nõudesse või ka otse voolikust.
Seal oli parasjagu mitu noort kohalikku poissi, ja neile tegi nalja mind ilusasti puhtaks pesta. Piyushil olid ka selle katusekorrusega suured plaanid või vähemalt need hakkasid siis, kui mina tulin. Nimelt tahtis ta seal restorani avada, aga alguses tegime lihtsalt kokkusaamiskoha.
Seal oli selline üksik ruum otse katusel, ja ta tahtis värvipihustitega, et me koos selle seinad ära kaunistaks. Minule anti luba üks sein tervenisti teha, kus olid kivist riiulid, ja Piyush ütles, et see on mulle test. Teiste ees improviseerisin siis sinna bengali stiilis õlgkatusega maja ja kirjutasin teksti ülevalt alla, igasse kivist riiuli vahesse:
RELAX
WITH
FULL POWER
(PUHKA TÄIE JÕUGA)
(Piyush pärast ütles, et full power tähendab kohalikus slängis ka ganja't ehk kanepit, tegemise ajal ma seda küll ei teadnud.)
See ruum saigi meile kokkusaamiskohaks ja meenutas mulle natuke, ei, päris palju minu Tartu tudengikorterit. Teised joonistasid seintele taevatähti ja tegid muid ilustusi.
Olin seal ka päris mänguline, mul olid isegi seda soodustavad värvilised hindi joogapüksid jalas (Shri Krishna Homestay kohaomaniku kingitus Pushkarist). Mul on meeles, et korra õhutasin terve kamba noormehi seal ruumis pimepeitust mängima, mis on peaaegu nagu pimesikk. Ise leiutasime lapsena enda juures kunagi selle mängu reegleid.
See käib nii, et ühel on silmad kinni seotud ja teised peidavad ennast samasse ruumi ära, aga nii, et neil peab mingi kehaosa kogu aeg samas kohas olema, kas siis nt jalg või käsi. Võib ka erinevaid hääli teha, näiteks käega kellegi teise peidusolija juures (inimhääl reedaks autori), et otsija sinna juhtida ja ise pikemalt varjatult püsida.
Meie mängisime seda lastena kunagi nii, et otsija pidi kolm peidusolijat üles leidma, siis ta oli vaba ning esimene püütu jäi järgmiseks otsijaks. Ja noh, mängisimegi seal nende noormeestega seda pimepeitust, kui Piyush (meist vanem) järsku uksest sisse tuli. Ta oli linnast tagasi koju jõudnud ja me kõik olime parajasti lõbusas mänguhoos ning ülemeelikus tujus.
Kui ta meid nägi, oli ta päris tõsise ja isaliku olemisega, naer rauges ja nüüd tuli tähelepanu suunata Piyushile, et ta ennast alaväärsena ei tunneks - tema oli ikkagi ju selle koha liider. Mis me võisime vanuselt olla - mina 22, poisid 17-20 ja Piyush minust mõni aasta vanem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar