kirjutatud 12.08.2016
naasen vaikselt Indiast...
2014 kevad, Mumbaist edasi
Nii ma siis ootan Mumbai rongijaamas oma järjekorda ja õiget rongi, mis mind peagi Jodhpuri suunas edasi viiks. Tänu kontrolöri abile olin nüüdseks jõudnud ka õigele ooteplatvormile. Päike tõusis üha kõrgemale ja kividest sillutis muutus kuumemaks.
Kui rong saabus, ronisin ilma pikema jututa sinna ilma piletita sisse ja istusin akna äärde pingile. Minu vastu istus keegi kohalikum noormees ja küsis et kas ma külma jooki tahan. Tahtsin. Ta tõi mulle midagi plekkpurgis Coca-Cola kompaniist ja me hakkasime ka veidi rääkima.
"Kuhu sa sõidad?" küsis tema.
"Jodhpuri," vastasin.
Selgitasin veel lisaks, et mul pole piletit ega raha.
"Aga kui sa kohale jõuad, siis seal on kontroll, kes küsib sult piletit," ütles tema.
"Aga siis ma olen juba Jodhpuris," vastasin.
Rong hakkas sõitma ja sellest sõidust ma nüüd, kaks aastat hiljem, enam suuremat ei mäleta. Küll aga mäletan, et jäin magama ja mul oli huvitav unenägu. Minu unenägu oli selline:
Olin oma kooliaja sõpradega Eestis, kusagil linnas, ilmselt Tartus. Siis olime Rõngus ja teadsin, et mul on sealt suuremat sorti rikkus kätte saada. Sõbrad minu ees hüppasid mingilt platvormilt parkuuri-stiilis allapoole asfaldile, rulavend Jarmo nende seas.
Teadsin, et rikkuse või varanduse kättesaamiseks pean neile järele hüppama. Vahetult enne hüpet, mis nõudis teataval määral julgust, unenägu lõppes ja ma ärkasin.
Minu rong oli jõudnud Jodhpurisse. Pikemalt mõtlemata ühendasin kaks reaalsust omavahel ja hüppasin paljajalu rongist maha Jodhpuri rongijaama ooteperroonile.
Pärast jaamahoone läbimist ootas väljapääsu juures tõepoolest kontroll, kes kogus reisijatelt pileteid kokku. Mul aga oli mu eelmise reisi pilet (Madgaon-Mumbai) veidi kokkukägardunud kujul alles. Ulatasin talle selle ja läksin seejärel kiiresti ning tagasi vaatamata uksest välja ja pöörasin vasakule, sõiduteele.
Asfalt minu jalataldade all oli tulikuum, kuigi oli alles veel hommik ja küllaltki vara. Miks ma arvan, et oli veel varajane?
Sellepärast, et kui ma pärast veidikest jalutamist ja ekslemist ühe väikese internetikohviku üles leidsin, polnud see veel avatud. Omanikku polnud kohal.
Ootasin siis maja juures ja varsti tuli keegi ja ütles, et nad teevad varsti lahti. Nii juhtuski ja pikalt ma seal ootama ei pidanud.
Ma ei mäleta, kas mul oli mingi ime kombel 10 ruupiat alles või mitte, aga igal juhul kui ma seda internetikohviku omanikule pakkuda tahtsin, ei võtnud ta seda vastu ja ütles, et ma võin lihtsalt tagaruumis ühte arvutit kasutada ja ta pani selle minu jaoks käima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar