Arvutis kirjutasin kohe Piyushile, kes küsis, et kus ma olen. Ütlesin, et olen internetikohvikus raudteejaama lähedal.
"Tulen kohe sinna," ütles Piyush.
Samal ajal sattusin rääkima kohviku omanikuga, sellise veidi paksema kohaliku härrasmehega. Ta tundis kadedust minu seikluste vastu (ta arvas, et mul on neid palju) ja hakkas küsima ääri-veeri küsimusi stiilis:
"Langevarjuhüpped on vist päris kenad?" või
"Osad sõidavad lumelaudadega ja teevad ekstreemsporti, kas pole nii?"
Vastasin talle, et kui ka tema tahaks reisida, tuleb lihtsalt kuskilt pihta hakata. Kiitsin tema internetikohvikut ja ütlesin, et ta teeb seal head tööd. Tema aga vastas veidi nukralt, et see pole midagi, see on küllaltki tavaline argirutiin. Ta ütles, et näeb, et minul, vaatamata mu noorele eale, on rohkem kogemusi kui temal.
Selle peale ei osanud ma midagi kosta. Olin õnnelik, et olin ilusasti elus ja et Piyush tuleb mulle varsti järgi.
Piyush aga ei tulnud, kuid ta oli Facebookis saatnud muuhulgas ka oma telefoninumbri. Palusin siis kohaomanikul talle helistada. Alguses rääkisime Piyushiga omavahel, aga ta rääkis väga kiiresti ja veidi arusaamatu hääldusega inglise keeles. Ulatasin siis telefoni hoopis omanikule tagasi, et nad saaksid omavahel hindis või marwaris või milles iganes vuristada.
Peagi kõne lõppes. Natukese aja pärast sõitis ukse ette üleni valgesse pidulikku rüüsse riietatud Piyush, mustal ameerika mootorrattal, nagu päästeingel, uhke ja kõikvõimas.
Selgus, et ta oli olnud segaduses. Ta oli raudteejaama läheduses küll ja küll tiirutanud, aga see kohvik, kus mina olin, olevat hoopis kaugemal olnud. Lisaks meenub mulle veel tema hüüatus: "Barefoot!?" ("Paljajalu!?"), kui ta palus mul lahkesti mootorratta tahaistmele tulla. Ma ütlesin: "Jah!!" - ja siis me sõitsime, läbi Jodhpuri linna, minu jaoks teadmata suunas, Piyushi jaoks küllap vist oma kodu poole.
Taavi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar