sügis

Sügis jõudis lähemale. Taas härmatus rohi ja päike käis juba madalamalt. Loodus andis märku, pihlakad hakkasid valmima. Muul ajal oleks võinud...

"So we start creating these portals, like sub-conscious openings of our force, waiting for others to connect through these portals."

"Rasked ajad, seersant. Lõputu lahing."

Muusika kostus järjest lähemalt. Helid vaikisid. Kõne kadus hoopis ära. Päikese käes vaatasime teineteisele otsa. Võisime näha, kuidas mets ja kogu ümbritsev muru hakkas vaikselt ja niiskelt kogunema.

"Kreeka."
"Sitt."

Tõusime tähtsalt uuesti püsti. Rabavesi oli lähemal kui varem. Vaikselt kostus sahin. Midagi liikus puude vahel.

Krokodill lõi sabaga.
Veri.
Hullud.

Metsikus kohas olles veendusin, et keegi ei jälgi meid. Hulkusin üksinda edasi. Mustjas maa näis kuulatavat.

Tagapool hakkas keegi end uuesti liigutama.

Laughter.
Sudden outburst.
Urgency.

Kotkas liikus.
Haihtusime vaikselt.

"Demolish the building. I will show you how."

Indigolapsed läksid hulluks. Hirm laskus aeglaselt kaevandusele.

Kord tasa, kord hullemini... Iga krõpsatuse peale kargas Taavi ärritunult üles.
"Mida te enda arvates teete? Kui kaua teil veel läheb?"

Vaikisime.
Muul ajal oleksime võinud...

Malbus ja leebus, langenud hullus ei ulatunud enam siia. Sadas vihma. Tundsin ennast seenemetsas halvasti. Otsisin seeni, aga kogu reaalsus nagu pöörles. Minu ümber oli ärritunud aura, udukogu, mis ei tahtnud ega tahtnud lahtuda.

Ameerika oli langenud. Tänaval... Aga mis sellest. Abitud politseinikud jätsid lilled vaasi toomata. Hulk rahvast liikus vabadussamba suunas. Sellele kõigele tuli lõpp teha. Kohe, praegu, nüüd.

Valge igatsus langes ja kustus taamal. Ema.

Hoolimatult valasin endale teed. Teistele ei tahtnud midagi anda. Olukord ei väärinud seda.

Pinged kasvasid. Käärisime varrukad üles.
"Mets, lukus."
Med-õde haigutas.
Lootusetu juhtum.
Naersime tasa.

Punase auto alt tuli keegi meie vahele.
"Häbi sul olgu."

Lehed liikusid vaikselt tuules.

"For fuck's sake, rahune. Võib-olla me ei peagi sind elusast peast huntidele söötma."

Kunagise tulvavee alt piilus välja üksik armetu laager.

Ärevus häire ja pinged muutusid väljakannatamatuks. Vesi. Kahestunud latikas lõi sabaga.

"Looge homseks endale ulmeline kaitsekiht," teatas seersant talle omase tasase rahuga. Veetlev noor naine oli ära läinud. Masturbeerisime taas, sedapuhku õrnalt.

Taevas kohises.
"Ärritunult, laps võib iga hetk ärgata ju!"

Kihisev vesi kadus kuhugi ajastute-vahelisse tühimikku.

Läksime närvi.
"Kompressor.
Anna see siia.
Kohe."

Lugu lõppes.
Endises hoovis oli nüüd üksik kaevukaas ja sünkjasmust auk. Pritsis verist mäda.
"Millega te olete hakkama saanud!?" hüüdis ema.

Seljakott toetus vaikselt ja õrnalt vastu põrandat. Olin hullematki näinud.
"See laga tuleb siit ära koristada," teatas Minna otsustavalt.

Kraamisime ostetud toidu välja.
"Hulluks olete läinud," ütles ema. "Ainult kartulit tuleb süüa."