Võlukepike sähvatas
taas. Pimedusest ilmus välja kellegi haavatud keha.
“Kas sa üldse
tead, mida tähendab...?” tahtis lähemale tormav kogu küsida.
Plahvatus. Võtsin
pealelendava olendi vastu. Ärkasin.
Haudadevaheline
plats oli tühi. Kummitused olid läinud. Avasin õrnalt akna ja
vaatasin mööda liikuvat päikest. Paras aeg päevitamiseks. Ronisin
vaikselt plekk-katusele, et alumist naabrit mitte häirida. Mõnikord
tegin teed ja võtsin kaasa sinna.
Sibulad olid juba
keenud. Panin liiga palju pipart jälle. Mõnusat tossu hakkas
tõusma. Vahel üritasin toa nurgas mingeid kummalisi asju teha.
Kaevasin seina sisse noaga auku. Toa keskel olid need kõlarid.
Mõnikord öösiti oli eriti hea sealt muusikat lasta.
Äravajunud keha
laskus sügavale auku. Testisime pimedust. Sünge öö tihenes ja
tumenes aina. Läbipääsmatu, mitte midagi polnud näha. Siis
hakkasid need koletised tulema.
Määrisime leiva
peale võid.
“Kaltsukaupmeest
pole näha olnud?” küsis keegi.
Elanik-kond oli juba
veidrustega veidi harjunud. Saime minna sammu kaugemale. Liiga
läbinähtav oleks olnud see jalgsimarss Otepääle. Liiga läbinähtav
ja jube ja totakas.
Sügasin kassi.
Korter vappus kellegi pesumasinast. Suurvee ajal oli jube hea joosta
sinna mere suunas. Mõnus selline unenäoline seltskond hakkas
tekkima.
Läbipääsmatu
allee avanes ainult üksikutele autodele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar