ma ka ei tea

Mets liikus kohinal. Puudeladvad tuules, nagu ikka, kui emaga bussipeatuses ootasime. Mändide ladvad kohisevad tuules. Unustamatu.

"Väikeste olendite südamesse jõudmiseks on ainult üks tee..."
Minu ema rääkis päriselt. Et ta nägi haldjaid ükskord jaaniöösel raiesmikul. Ja et üks vana naine läheduses oli päriselt näinud väikest sinist draakonit. Kõik need jutud olid ehedad.

Kandusime oma jutuga tagasi.
"Reaalsus ei ole moonutatud," hakkasin talle seletama. Ta nuttis ja nuttis.
Ma ei jõudnud tol korral kaugemale. Sügis tuli liiga lähedale. Ja talv.

Punaste kontpuude vahelt vaatas keegi. Varblane. Suvel kadus pall sinna põõsaste alla vahel. Või lendav taldrik.

"Kui sa tahad päriselt kellelegi head muljet jätta, siis sa..."
Ma teadsin, et ei ole muud valikut, kui tuleb olla täiesti ehe. Olgu see siis milline ta on. Ei saa teeselda.

Leegid. Hullus ei ole enam hullus. Hullus on päris. Rohkem päris kui eelmine reaalsus. Kõik on muutunud. Galaktika kese.

Tormasime edasi, või noh, liikusime varjatult. Puud aitasid, heitsid varje. Taevas kustus.

"Kõik tahavad kuulda ainult erilistest hetkedest, ja siis ma pakun liiga üle..." hakkasin justkui seletama. "Aga kui ma satun kuhugi, siis nagunii hakkavad imelikud asjad juhtuma. Portaalid avanevad minu ümber, maailm ise justkui proovib mind aidata, et mulle tagasiteed leida."

"Kuhu ma ka ei läheks..."
Justkui kallistasime üksteist, kuigi tol hetkel me olime alles lapsed ja sõime kuuris herneid, vihma käest aiast toodud. Justkui kallistasime üksteist kui kogum energiat või hämarat valgust.

"Mmm.. minu jaoks see kool oligi alati nagu müstiline natuke. Ja reaalne. Ja müstiline."
"Miks sa ära tulid sealt siis?"
Vaikisin.

Tartu oli alati olnud kuidagi kurb ja aeglane. Rahulik ja kurb ja aeglane. Ja kurb.
Mul oli oma viis, kuidas oma elu elada. Ja selles üksildases toas juhtus igasugu asju. Kurbus.

Piirkonnad on vist paiguti erinevad. Igalühel oma jõud.