mmmm

Ma ei saa rahu. Midagi on justkui kogu aeg valesti. Ja laps tuletab meelde, et asjad on halvasti. Kõik tunded on nagu pealiskaudsed, midagi on valesti. Ja kõikjal kuhu ma lähen, vaimud ütlevad:

"Ärme räägime sellest."

Ma küsin küsimusi ja vastuseks saan hirmunuid või süüdistavaid pobinaid. Kes peaksid mind justkui aitama, hoolivad enam rahast kui meist endist. Mäda.

Liigume siis varemete vahel edasi. Meil on üks vana tehasehoone, kus me aeg-ajalt kokku saame.

Nagu lapsed, nukker liiva-aed kusagil kastide vahel, mäda, sünge, üksluine, ükskõikne. Halvimast halvim. Võime ju teeselda rõõmu. Süngus ei lahustu. Süngust tuleb juurde.

Võime ju teeselda irvitust või erutust. Kellelgi sellest parem ei hakka. Mäda. Sünge. Tuhandete lugude hulgast pidime valima just selle halvima. Lootusetu.

::::

Ja siis... üksik lapse naer kusagil eemal. Seinte vahele tekib auk. Seinad taanduvad. Puud ja põõsad, lehestik. Justkui keegi ammune tuttav. Kas mingisugune hõim on lähedal?