Surm

Ta on nagu hirm, mis tuleb peale ja ei anna rahu
Nagu tolm kesk sügisöist sära
Või väike hull mees kesk taevast, mis on lahti
Ma keeran põõsa all külge ja tõmban mantli peale.
Viidult läheb ära ja heidab maha ja tuleb taas.
Kord ma uskusin, et olemas on keegi, kes minu jaoks on hea. Et ma ei pea püüdma asjatult valgust ega rippuma nagis nagu mingi vanaks läinud kleit.
Võõras nutab. Ta on häirimatu tahte allikas. Kaevun sügavamalt koopasse. Leian voodi alt mingisuguse nutsaku musta sodi. Raamaturiiuli alt tulnud. Kokkukärtsutatud paberilt võib leida ainsad sõnad: "Homseks tuleb leida kastan üles." Loen seda mitu korda.
...
Kunagi ununes meil keegi ära. Jäi tähelepanuta. Vaatan leekidesse. Pliit vanas majas põleb endiselt. Korstnast tõuseb suitsu. Kujutlen, kuidas seda on näha.
Linnale laskub öö. Tähed. Kuu. Kuu on aknast näha. Istun klaverisse. Teen, nagu oleksin armunud. Tahan saada iseenda kurbusega kontakti, aga ikka muutub mäng kutseks, üha tugevamaks kutseks kellelegi teisele.
See läheb järjest hullemaks, aga ma tajun, et see on hea. See läheb järjest suuremaks. See nagu haarab mind üleni, see metsik lõhestav kurbus. See läheb nii kaugele ja igatsus paisub nii suureks, et ma purunen. Seda ei ole kunagi varem juhtunud. Alati olen suutnud seda kontrollida, seda vältida. Aga nüüd ta ütleb, et see on okei, lihtsalt sagedus läks laiemale.
See on kõik. Rohkem ma ei suuda. Natuke aega on veel rahunemiseks ja et pisaraid pühkida ja taastuda. Trepist tuleb keegi. Väga kummaline. Kas tõesti? See on võimatu, seda ei tohi olla, seda ei saa uskuda.
Vanem õde aga nagu kellegi poolt juhitud või saadetud. Teeb puusadega imelikke liigutusi. Nagu keegi teine oleks koos temaga. Tuleb ja jääb natukeseks ajaks. Räägib. Muudest asjadest. Nagu mingi vana raamatukogu elanik. Lähen WC-sse ja ta jääb korraks üksi tuppa ja vaimud tema ümber hakkavad muutuma. Läheb nagu selliseks süngeks rikkaks sakslaseks kätte ära.
Äraminekul kallistame. Kellegi teise hing sööstab hetk enne kallistust läbi tema ja kallistab mind. Tean väga hästi, kes. Olemas. Portaal lukus.
Tuleb öö. Aeg liigub kuidagi teisiti. Olen tavapärasest rohkem valvel, väga ärkvel. Aeg liigub kuidagi teisiti.
Mustjas kohin. Nagu selline väga, väga suur asi. Ajavoog, mis halvab kõik. Surm, mis on suurem, kui ükski senikogetud nähtus. Halvav, suur, tohutult võimas jõud. Tean, et mul ei ole valikut. Ükskõik, mis ma teen, ei oma antud hetkel tähtsust. Proovin mediteerida, aga tean, et vahet ei ole. Vahet ei ole, mis mõtteid ma mõtlen. Valgusest või mitte. Tohutu suur surm tuleb aknast kohinal läbi ruumi. Ma lihtsalt olen ja ootan. Väga hirmus on. Nagu suur sünge tuul läheb läbi, aga selline, mis puudutab ja hoiatab hinge. Mul on kõik väga hästi. Ruumis on mingi "Tähekese" ajakiri väikeste loomade piltidega, kes vaatavad öist taevast. Kass ja koer vist. Mul hakkab natuke halb, kui see "surm" oma hingusega seda uurib. Siis ta läheb ära. Teadsin, et ma olen puhas ja jään ellu, aga ei teadnud, kas galaktika jääb ellu. See polnud tol hetkel minu otsustada.