elu-olu

Sammaldunud kivide vahelt paistab hall majasein. Nurga juures kasvavad mõned põõsad. Kusagilt kostub tasast siristamast. Liigume rahulikult edasi.
"Vene ajal elasid siin mustlased," teab ema rääkida. Tal on oma komme selliseid asju öelda.
Seinte vahel on mõned praod.
"Mulle meeldivad lagunevad asjad," rõõmustas kord keegi teine.
Tasase pinna all on kuulda maasoonte tuikamist.
Ma alati kujutasin endale ette, et kui me öösel siia tuleme, siis on kodukakk selle vana mahajäänud maja korstna otsas. Pimedas.
Seekord siis läheme sellesse majja sisse. Kunagi elas seal üks väga vana naine.
Millegipärast on ukse juures nurgas tolmunud tahvel. Must tahvel.
Paremale poole avaneb uks. Kedagi ruumides pole. Köök.
Silme ees sähvatab mälestus millestki möödunust.

Liigume tagasi. Kõik on juba nähtud.
Teisal tekib sarnane unistus taas. Miks me tahame nendesse mahajäänud majadesse minna kogu aeg?
Valgus langeb läbi okste lehtede vahelt. Läbi rannaäärsete puude puhub tuul. Liiga tugev.
Kõnnime tasapisi tagasi. Seekord on palju raskem sobituda. Kuidagi suuremaks on kõik läinud. Lapsena oli palju lihtsam ja müstilisem.

Külm kõledus tuligi ju alates ülikoolist või kuskilt sealt. Omaette elu, ja enam tagasi ei saanud. Kõik kadus ühtäkki kuhugi külma mälestusse. Ju ta siis viskas vahepeal sellist külma õhku vms.

Masin sõidab edasi. Oleme lootusetult maha jäänud. Kõik on liiga hilja. Miks ma alati jõuan nendesse koolidesse liiga hilja? Jooks hoopis kuskil kodus kohvi, või veel parem, salajases mahajäetud majas kodus üksinda kohvi.

Keegi ei tohi avastada seda minu rahu. Minule peavad jääma need saladused. Alati miski üritab tungida sinna, kus mul on olnud hea. Mul on vist raskusi selle hoidmisega. Ikka kipun teiste inimeste tormidesse ja meelevalda minema. Või jõuavad nemad kuidagi minuni.

Seda kööki muidu keegi ei tohi teada. Seal on mul vaja rahulikult juua musta kohvi. Kardan, et isegi meistrid läbi raamatute ei tohiks seda liiga ruttu avastada, kui üldse. Ja raamatud, mis ma seal loen, peavad jääma enam-vähem salajasteks.

Kuuskedelt kukub lund. Kusagil eemal põleb tuli. Sinna ei tohi minna. Kunagi keegi ootas seal mind, aga sellest ei saanud asja. Kõnnin öös nagu ikka. Tahtsin ju minna valges kuhugi teiste sekka, aga kohe tungiti peale. Aeti ära, taheti teada. Nägemist.

Käte vahelt õhkub sooja. Head kindad on. Õnneks on kodu lähedal. Minu salajane kodu. Kellelgi ei tohi väga sinna asja olla. Ainult siis kui on vaja, ja ka siis ainult juhuslikult ja ka siis... Aga juba ta on seal sees. Kadugu minema. Aga niimoodi ei tohi öelda. Noh, harjume siis.

Peksti jälle välja? Lähme trepi peale magama siis. Uinume alumistel astmetel, samal ajal kui majas käib möll. Kutsusin kõik halvasti käituvad lapsed enda juurde elama. Nüüd pean ise trepi peal magama. Natuke kahju on ja külm. Ja tuuline.

Peaks rohkem neid patju otsima kuskilt. Trepikoda on rõske. Ja keegi võib igal hetkel välisuksest tulla. Rahu siin naljalt ei saa. Aga harjume.

Õues on kõle ja sajab vihma. Toas on raske, kogu aeg keegi tahab midagi. Nii ma seal trepikojas siis magan, patjade vahel seekord, mugavalt nurgas ja tekk ümber. Sajab vihma.

Keegi tuleb ja näeb, kuidas ma joon seal teed. Istun otse postkasti all. Teretame. Tal on kiire. Õnneks ei ole see jube kojamees, kes vehib luuaga. Hoopis keegi tudeng.

Passin seal nurgas siis. Hea rahulik. Teised pole veel leidnud mind. "Need, kes mult kogu aeg midagi tahavad". Mul on nende jaoks eraldi grupp koguni tehtud oma peas. Kui see väli hakkab mulle lähenema, kasutan maagiat ja poen peitu.

Ostsin rebase omale eile. Musta maagia turult. Ta aitab mind. Nüüd on mul rohkem aega ja mind ei leita enam nii kergesti. Paras teile. Olen nüüd teie tähelepanu jaoks nähtamatu.

Kiigun ülikooli ees pingil. Peruust pärit vanamees läheneb.
"Nägime sind ka eile," teatab ta mingis sujuvas allkeeles, mida on kerge kuulata.
Saan kohe aru. Ju tal on midagi, muidu ta ei tuleks.
Ega tal suurt vist midagi pole seekord. Tõstab kampsuni korraks üles.
"Näed, ka mina olen relvastatud" tahab vist öelda. Haihtub.

Kutsun kellegi jälle enda juurde. Neile lihtsalt meeldib mu jõud. Mitte et ma sebiks liiga palju või hakkaks kuhugi helistama või muud lollust. Ei. Ma lihtsalt olen ja neile meeldib kuidas ma olen.

Eelmise lõigu oleks võinud ka ära jätta. Hulludele juba midagi selgeks ei tee.
Naerame koos nähtamatu sõbrannaga nende hullude üle. Varsti ta materialiseerub ka. Mitmes jaos.

Korstnast tõuseb suitsu. Vares ka leidis mu üles. Ja kass. Ja keegi väike tüdruk. Fine. Teie võit. Politseisse minek. Saab süüa vähemalt ja magada.