Usk mõista ja heaolukanalid nagu leebus, kuulekus, lahkus. Kui keegi toob ärritunud või terava seisukoha, tahab ta üldiselt kuulda nõustumist. Ta ei talu, kui keegi on eriarvamusel. Heal juhul võib katsuda temaga samal toonil suhelda.
Näiteks.
TEMA: "Kas sa juba tead, et Eesti riiki hävitatakse! Kohe on vaja tegutseda!"
SINA: "Ma olen kuulnud jah, et paljud asjad on suht halvasti..."
TEMA: "Kas sa ei teagi et kohe on väga hull!" (taustfoon, mida samuti on kuulda: "ohuolukord, tulid venelased etc")
SINA: "Ses suhtes jah, parem oleks kuidagi..." (eesmärgiga rahustada, ent enne kui sa jõuad lausega lõpuni, ta katkestab su:)
TEMA: "Keegi mitte midagi ei tee! Kõik on väga halvasti!"
(blokeerime eeldatava jätku: "Kõik on minu õlul! Mina üksi pean tegema kõike!")
(hea vastulause oleks:)
MINA: "Ses suhtes..."
(katkestatakse jälle)
TEMA: "Kui ma seal ...
(ohoh, seekord juba isiklikust kogemusest lugu! väga hea! valmistume vaikselt sügavalt põhjalikult kuulama)
TEMA: (närviliselt, ärritunult, taustfoon: oli suur sõda) "Kui ma seal olin, siis ma jõudsin oma tööga rahulikult sinna, et avastasin selle... ja siis ma nüüd hakkan sulle sellest rääkima... minuti pärast jõuame juba õnnelikkuseni..."
MINA: (jälle tal oli vist vaja end tühjaks rääkida, arusaadav, eelmine põlvkond kõik hirmus ja sõjas ju...)
Ehk siis see on nagu tervendus aga mõttega ja lihtsalt kohaloluga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar