Taamal tõusis torm, puude varjud laskusid aeglaselt maha. Jooksime tuule suunas, läbi lehtede kostus vihmasabinat. Piisad laskusid aeglaselt, jõuliselt, hommikune hein ja rohi olid juba märjad. Puude all kasvavale okasteele tekkisid lombid, millele paljas, pahkluu kohalt hennaga kaunistatud jalg, säravalt, lirtsudes astus.
Tõusis tuul ja puude vahelt komistasid soojad oksad, õrnalt kukkusid lehed, suvine hingus puhus kusagilt latvadest, tüvede vahelt näkku. Otsusekindlalt tõusis samblalt järgmine mees, vihm oli juba lakanud, tuul endiselt tugev. Oma õuduseks avastas ta, et oli hindi tüdrukust maha jäänud. Metsarada keerles nüüd teisipidi, tehes käänaku vasakule.
Kuuskede vahelt kostus sosinat, keegi oli veel viimasel hetkel üritanud vihma eest pakku minna. "Hea, et meil siin ikka soe on," tundus kellegi meeldiv hääl. Paljukest seda päikestiki, esimene helk kusagilt kõrgelt lehtede vahelt, vist küll haab, tormi tõttu risustunud kuuseokstega tänamatult segi.
Nüüd siis juba teineteisest lahus, heitis pilgi, pööras kiirelt juuste vahele peitunud näo. Paljukest seda vihma nüüd ikka, juba jäävad järgi. Rohust tõusis keegi veel. "Me siin jah hulk aega arutasime, kas üldse minna kuhugi." Kukkuvad piisad helkisid päikesekiirte valguses.
"Sa vist iial jah ei tahtnud rahu muide." Hennas naine oli nüüd järsku jälle kusagilt välja ilmunud. Tasa-tasa jooksis lähemale. Tuli väga lähedale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar