Miks see nii kohutav on, miks mu energiaväli ei taastu pärast hallide rünnakut?
Peamiselt on tegu mingisuguste mõttemustritega kusagilt astraaltasandilt, mis häirivad minu aju rahulikku ja normaalset toimimist. (Lisaks veel varjutavad taeva ja teevad loominguks ebasoodsat keskkonda)
Selle asemel toodetakse ja söödetakse mulle sisse mingisugust mustjashalli massi. Minu seedesüsteem on võimeline tekkinud mürgid kehas lahustama, ent mu aju, mõtted ja pea piirkond on endiselt häiritud.
...
Unerütmihäired. Miks on mu unes mingisugused sõdurid?
Kas toidu valmistamine ja pakkumine jäeti kellegi kohutava hooleks?
Miks me ei ole peredes?
Suur sõda oli rahunenud.
...
Miks me käime tasakesi ümber mürgise pinna, katmata jalavarjude ja halliks läinud peaga?
Some kind of intelligence was attempting to approach the Earth. It's wings were polarized, it's troubles over. The pathways had not been ruined by the previous ones, instead, we could use them as portals to serve our own needs.
And of course, the schools needed to be reconnected with their galactic heritage and true origins. I am now a teacher at other levels of this school (written at class as a help teacher).
Ma arvan, et minu kohalolek mõjub sellele vaatamata rahustavalt, et ma pealtnäha suuremat kaasa ei tee.
Approximate estimation of benefit simply by my being around in the classroom:
peace level +
harmonious relationships
better understanding between students
anxiety -2
peace and reconciliation
(paus)
kolmapäev, 14. september 2016
veel
Hõbedashall hullus oli vaibunud. Tankid seisid surmtõsises reas, igaühel mõned kriimud, ja torudest tõusis aur. Rabavee külmus oli jahutanud eelmistel öödel juhtunud hulluste tagajärjed.
Taamal, veidi tuhastunud tuhkhallil lagendikul seisis üksildane meesterahvas. "Kas me nendest sõdadest ka kunagi midagi ei õpi?" küsis ta, käes vibu ja koputas sellega vastu hallikasmusta korpust.
...
Tõredus oli saanud tõhusaks relvaks laste senise ebaviisakuse vastu. "Sul on midagi viga? Sinuga on midagi väga valesti ja korrast ära," üritati sisendada ja kõlasid süüdistused.
Sellise tulva vastu polnud ka kõige rahulikumatel midagi teha. Jutukõne ei tahtnudki vaibuda.
(Läkski lolliks oma tarkusega. "Räägime veelkord läbi siis," küsis ta väikese poisi käest.)
Taamal, veidi tuhastunud tuhkhallil lagendikul seisis üksildane meesterahvas. "Kas me nendest sõdadest ka kunagi midagi ei õpi?" küsis ta, käes vibu ja koputas sellega vastu hallikasmusta korpust.
...
Tõredus oli saanud tõhusaks relvaks laste senise ebaviisakuse vastu. "Sul on midagi viga? Sinuga on midagi väga valesti ja korrast ära," üritati sisendada ja kõlasid süüdistused.
Sellise tulva vastu polnud ka kõige rahulikumatel midagi teha. Jutukõne ei tahtnudki vaibuda.
(Läkski lolliks oma tarkusega. "Räägime veelkord läbi siis," küsis ta väikese poisi käest.)
luulet
Õpetajale.
1)
Tere kallis, kuidas elad?
Lakud haavu valusaid?
Sipelgate juures olid
Nõelata seal valust' said
Taastume nüüd pahast suurest
Oma närve ravime
Herilaste laste juurest
Ammu ära tulime
Korda saame paha suure
Hapu valu ravime
Ärritus ja kibestumus
Taandub hapukoore ees
Emapiim ja isa valu
Laste naerev raevul jutt
Häbi sulle, häbi mulle
Läinud on kui kibe nutt
Kahetseme kibestunult
Oma närve ravime
Aitame, kui tulla võite
Pahu haavu lakume
Haavasid ja teisi sõnu
Vorpe kauneid, veriseid
Kartustest ja emapiimast,
Tere võõras, rahu sulle.
2)
Kas tõesti oleme nüüd jõudnud sinnamaale,
et raudse närvikavaga leitnandid
halavad emaihust tulnuna
värske piima järele?
Ja et mesilased,
kes sügiseses öös
nii kenasti sumisesid
on vaikinud? -
ja saabunud on talv.
Tõestage mulle oma tervist, härra
ja vastutasuks on meil
pakkuda terve hulk
kollakassiniseid kuponge
maailmade ääremailt.
1)
Tere kallis, kuidas elad?
Lakud haavu valusaid?
Sipelgate juures olid
Nõelata seal valust' said
Taastume nüüd pahast suurest
Oma närve ravime
Herilaste laste juurest
Ammu ära tulime
Korda saame paha suure
Hapu valu ravime
Ärritus ja kibestumus
Taandub hapukoore ees
Emapiim ja isa valu
Laste naerev raevul jutt
Häbi sulle, häbi mulle
Läinud on kui kibe nutt
Kahetseme kibestunult
Oma närve ravime
Aitame, kui tulla võite
Pahu haavu lakume
Haavasid ja teisi sõnu
Vorpe kauneid, veriseid
Kartustest ja emapiimast,
Tere võõras, rahu sulle.
2)
Kas tõesti oleme nüüd jõudnud sinnamaale,
et raudse närvikavaga leitnandid
halavad emaihust tulnuna
värske piima järele?
Ja et mesilased,
kes sügiseses öös
nii kenasti sumisesid
on vaikinud? -
ja saabunud on talv.
Tõestage mulle oma tervist, härra
ja vastutasuks on meil
pakkuda terve hulk
kollakassiniseid kuponge
maailmade ääremailt.
esmaspäev, 12. september 2016
short thoughts
For the time to flow smoothly and naturally in the educational system, we need some help with the communication. I would like to think about the following aspects:
the communication between:
parents and teachers
students and teachers
I am not really informed
the communication between:
parents and teachers
students and teachers
I am not really informed
lühijutt
lühijutt Tartu ainetel.
Pööningukambris sajab.
"Seal üleval on vist päris vaikne," sosistas naine.
Vana tooli peal istus kummaline meesterahvas. Tema juustest oli säilinud midagi kuldset, ühe iluga teise põimitud palmijuus, vana ahi ja selg vastu korstent.
"Pööningul sajab," sosistas naine. "Kas sa mäletad, kui me olime veel noored? Küünlad ja rahu ja puidu praksumine kesköises tuules. Aga nüüd?"
Vana taat tuli alla korrusele. "Mis mängu te siin mängite?"
"Ma tahtsin sulle vaikselt ühte ilusat maja teha," rääkis naine. "Aga nüüd?"
Unenäoline õhkkond muutus järsku millekski ärevusttekitavaks. Puude sabin ja vihmavee tuul ja katuselt kukkus räästarennidesse lund. "Polegi vaja," vastas vana mees õrnalt. "Tule, räägime."
"Tahad sa surra vaikselt ja üksi, tänaval, lahus oma perest?" küsis naine.
"Olen kaotanud lootuse," vastas mees. "Kibe külmus on saanud minu elu lahutamatuks osaks. Olen sellega arvestanud. Piinlik, aga minu jaoks polegi kohta. Pean kaduma," ohkas taat ja puges prügikastide vahele.
Katusele sadas endiselt vihma.
Pööningukambris sajab.
"Seal üleval on vist päris vaikne," sosistas naine.
Vana tooli peal istus kummaline meesterahvas. Tema juustest oli säilinud midagi kuldset, ühe iluga teise põimitud palmijuus, vana ahi ja selg vastu korstent.
"Pööningul sajab," sosistas naine. "Kas sa mäletad, kui me olime veel noored? Küünlad ja rahu ja puidu praksumine kesköises tuules. Aga nüüd?"
Vana taat tuli alla korrusele. "Mis mängu te siin mängite?"
"Ma tahtsin sulle vaikselt ühte ilusat maja teha," rääkis naine. "Aga nüüd?"
Unenäoline õhkkond muutus järsku millekski ärevusttekitavaks. Puude sabin ja vihmavee tuul ja katuselt kukkus räästarennidesse lund. "Polegi vaja," vastas vana mees õrnalt. "Tule, räägime."
"Tahad sa surra vaikselt ja üksi, tänaval, lahus oma perest?" küsis naine.
"Olen kaotanud lootuse," vastas mees. "Kibe külmus on saanud minu elu lahutamatuks osaks. Olen sellega arvestanud. Piinlik, aga minu jaoks polegi kohta. Pean kaduma," ohkas taat ja puges prügikastide vahele.
Katusele sadas endiselt vihma.
neljapäev, 8. september 2016
Back from the Himalayas
What's up?
I was working with some of the lost remains of what went through this place as a portal, keeping them in caves, alone. Resp. for most of the stuff, Watts records, plan + univ. deep transf from 3-4.
Taking care of dim. 5+ in the tough times so that they would reach back into home.
Resc. soul data from near-end collapse, doom.
I was working with some of the lost remains of what went through this place as a portal, keeping them in caves, alone. Resp. for most of the stuff, Watts records, plan + univ. deep transf from 3-4.
Taking care of dim. 5+ in the tough times so that they would reach back into home.
Resc. soul data from near-end collapse, doom.
esmaspäev, 5. september 2016
Koolis
Loodusõpetus, 5.09 kell 10.10 - 10.55
Aegamööda hakkasime taaskord läbi saama nagu perekond. Toitlustus oli suurepärane. Õpetaja joonistas lastega tahvli peale jänest ja oli kergelt närvis.
"Jänes hüppab," ütles ta ja matkis kohmakalt metsas elavat looma. Seejärel seletas ta känguru ja jänese vahelisi sarnasusi ja erinevusi. "Kus ta elukoht on?" küsis õpetaja. "Metsas!" karjus poiss.
"Jänes elab metsas, jah?" ütles õpetaja. Niimoodi kestis tund edasi. "Ja tema liikumisviis on siis hüppamine?" jätkusid täpsustavad küsimused. "Kas inimene ka hüppab? Mis te arvate, mida jänes sööb? Te ütlesite, et jänes elab metsas, kas see on siis maismaa või õhk või vesi?"
"Ja tema elukoht on siis üldiselt mets," jõudis ta viimaks kokkuvõtva järelduseni. Küsimusi tuli ka hundi ja orava kohta.
"Mis loom sulle meeldib?" küsis õpetaja mitu korda Kostja käest, kes aga ei saanud eesti keelest aru. Seejärel pidas ta teiste õpilastega nõu ning läks ja otsustas Kostja eest asja ise ära. "Rebane," teatas ta. "Sina uurid rebast."
Räägiti ilmast ja vaadeldi vihmapilvi. "Annaks taevas, et ei hakkaks sadama," palus õpetaja. "Aga siis palu isa..." ütles õpetaja, kui poiss kurtis, et ta telefon ei hakka tööle. Ta tahtis, et nad teeksid õues telefonidega pilvedest pilti. Juba visioneeris ta tulevikku: "Aga siis näiteks, kui me õues oleme," tõi ta lahtise ja igati võimalusterohke näite.
Tund muutus sujuvalt millekski ilmateate sarnaseks. "Esmaspäev, 5. september. Taevas on millised pilved? Taevas on pilvine," kordas õpetaja Kostjale. "Pilved on halli värvi. Võib-olla hakkab sadama."
Olin juba milleski etteütluse-laadses sees. "Kellel veel külm on?" päris õpetaja. Võib-olla oleks ta tahtnud kedagi enda kõrvale - aga mis parata, tunni reeglid olid selleks liiga ranged.
"Pihlakapuu küljes ripuvad pihlakamarjad," teatas õpetaja ja vaatas aknast välja. "Pilved on hallid," ütles Erik. "Ilmselt hakkab sadama," vastas õpetaja kiiresti.
"Puud on lehes," jätkas õpetaja. Seejärel kirjeldas ta viljapuid ja seletas, et erinevatel puudel on erinevad viljad. Õpetaja kirjeldas sügise erinevaid värve. "Teeme ilmastiku vaatamise tabeli." Sageli kippus ta pilk aknast välja. Tundus, et ta tahtis ära.
Enne seda kirjutatud, 5.09 kell 8.15 - 9.50, eesti keel ja matemaatika
(teistsugune koolitund)
Nendes tunnelites aega veetes tundsin sageli varjamatut rõõmu. Läbi hämarate seinte kumas valgus, turvaline ja soe. Teadsin, et olen lähedal oma kauaunustatud ähmastele piiridele, soojavoogudena tulvas minust ülespoole hõbedassinajast õrnust.
Hommikune järv oli avatud ja tundsin tema naervat puudutust.
Pilliroog oli rõske ja õhus oli tunda hilissügist jahedust. Tumedate puude varjust lähenesin vaikselt lõkkekohale, mille ääres kohmitses vaikselt üks vanem meesterahvas.
Seisin hääletult teisel pool väikest lõket, kuni ta oma toimetamise keskel järsku pea juhtus tõstma. Ta ehmatas kergelt - oli ta ju mitu päeva selle metsamajakesega koos üksinduses veetnud.
Ülejäänud polegi ehk oluline, kohtumised temaga olid enamasti küllaltki ühetaolised. Peamiselt oli alles jäänud kaks võimalust, ei, kolm - kas rääkida juttu, teha süüa, või olla lihtsalt vaikselt.
Jutuajamisel olid kindlad reeglid ja söögitegemisel olid samuti kindlad reeglid. Ometi olin ma õnnelik, et lõpuks ometi leidus keegi, kes suutis ja tahtis mind tundide kaupa ära kuulata. Metsa sees elav lahke erak - niimoodi meeldis mulle ja ka Margusele mõelda -, kuigi see lahkuse osa oli ehk veel alles arendamisel. Igal juhul oli tal alati minu jaoks aega, alati - ja see sidus meid tugevalt.
Mäletan, et korra kõndisin taaskord tolle metsamajakese suunas, teadmata, kas ta on ikka veel seal või juba läinud. Siis aga nägin korstnast suitsu tõusmas ja olin korraga rahulik - nii hea oli mõelda, et keegi on juba seal ja maja ei ole tühi.
...
Kui lõkke ääres läks liiga palavaks, jooksin tagasi järve äärde ja käisin jahedas, sügise poole koguni külmas vees ujumas. Kaldal oli ka üks ilus lepp ja kui olin Matist taaskord väsinud, ronisin tihtipeale selle otsa, nautisin vaadet järvele ja laulsin, olles rõõmus ja üksi, taastudes teise täitmatust jutuvadast.
Jõuvarud täidetud, ehk veel järveveest pisut märg ja õnnelik, liikusin metsateed mööda tagasi Mati suunas, valmis järjekordseks verbaalseks lahinguks. Vaidlesime kirglikult ja rahus, kuni mu pea hakkas huugama või kuni me jõudsime niinimetatud üksmeelele või kuni öösel läks juba liiga külmaks. Tähistaeva all lõkke ääres oli hea magada. Sügis võis tulla.
Tundsin sellest mingisugust sünget rahuldust, eriti kui puude tagant tõusis kuu ja hiline august paljastas minu kohal oma imeilusa tähtede rivi. Võisin teda kuulata, heites lõkke ääres selili ja vahtides üksisilmi mustavasse öötaevasse; ja siis see jutt ei mõjunudki enam nii häirivana... ja meil oli täitsa tore olla.
Söögitegemine oli omaette ooper - seda tuli alati teha koos. Saime aga kuidagi niimoodi üksmeelele, et mina maitsestasin Mati tehtud jämedakoelist putru. Ta ütles, et ta on maitseainetes nõrk ja mina jälle tahtsin palju süüa.
Aegamööda hakkasime taaskord läbi saama nagu perekond. Toitlustus oli suurepärane. Õpetaja joonistas lastega tahvli peale jänest ja oli kergelt närvis.
"Jänes hüppab," ütles ta ja matkis kohmakalt metsas elavat looma. Seejärel seletas ta känguru ja jänese vahelisi sarnasusi ja erinevusi. "Kus ta elukoht on?" küsis õpetaja. "Metsas!" karjus poiss.
"Jänes elab metsas, jah?" ütles õpetaja. Niimoodi kestis tund edasi. "Ja tema liikumisviis on siis hüppamine?" jätkusid täpsustavad küsimused. "Kas inimene ka hüppab? Mis te arvate, mida jänes sööb? Te ütlesite, et jänes elab metsas, kas see on siis maismaa või õhk või vesi?"
"Ja tema elukoht on siis üldiselt mets," jõudis ta viimaks kokkuvõtva järelduseni. Küsimusi tuli ka hundi ja orava kohta.
"Mis loom sulle meeldib?" küsis õpetaja mitu korda Kostja käest, kes aga ei saanud eesti keelest aru. Seejärel pidas ta teiste õpilastega nõu ning läks ja otsustas Kostja eest asja ise ära. "Rebane," teatas ta. "Sina uurid rebast."
Räägiti ilmast ja vaadeldi vihmapilvi. "Annaks taevas, et ei hakkaks sadama," palus õpetaja. "Aga siis palu isa..." ütles õpetaja, kui poiss kurtis, et ta telefon ei hakka tööle. Ta tahtis, et nad teeksid õues telefonidega pilvedest pilti. Juba visioneeris ta tulevikku: "Aga siis näiteks, kui me õues oleme," tõi ta lahtise ja igati võimalusterohke näite.
Tund muutus sujuvalt millekski ilmateate sarnaseks. "Esmaspäev, 5. september. Taevas on millised pilved? Taevas on pilvine," kordas õpetaja Kostjale. "Pilved on halli värvi. Võib-olla hakkab sadama."
Olin juba milleski etteütluse-laadses sees. "Kellel veel külm on?" päris õpetaja. Võib-olla oleks ta tahtnud kedagi enda kõrvale - aga mis parata, tunni reeglid olid selleks liiga ranged.
"Pihlakapuu küljes ripuvad pihlakamarjad," teatas õpetaja ja vaatas aknast välja. "Pilved on hallid," ütles Erik. "Ilmselt hakkab sadama," vastas õpetaja kiiresti.
"Puud on lehes," jätkas õpetaja. Seejärel kirjeldas ta viljapuid ja seletas, et erinevatel puudel on erinevad viljad. Õpetaja kirjeldas sügise erinevaid värve. "Teeme ilmastiku vaatamise tabeli." Sageli kippus ta pilk aknast välja. Tundus, et ta tahtis ära.
Enne seda kirjutatud, 5.09 kell 8.15 - 9.50, eesti keel ja matemaatika
(teistsugune koolitund)
Nendes tunnelites aega veetes tundsin sageli varjamatut rõõmu. Läbi hämarate seinte kumas valgus, turvaline ja soe. Teadsin, et olen lähedal oma kauaunustatud ähmastele piiridele, soojavoogudena tulvas minust ülespoole hõbedassinajast õrnust.
Hommikune järv oli avatud ja tundsin tema naervat puudutust.
Pilliroog oli rõske ja õhus oli tunda hilissügist jahedust. Tumedate puude varjust lähenesin vaikselt lõkkekohale, mille ääres kohmitses vaikselt üks vanem meesterahvas.
Seisin hääletult teisel pool väikest lõket, kuni ta oma toimetamise keskel järsku pea juhtus tõstma. Ta ehmatas kergelt - oli ta ju mitu päeva selle metsamajakesega koos üksinduses veetnud.
Ülejäänud polegi ehk oluline, kohtumised temaga olid enamasti küllaltki ühetaolised. Peamiselt oli alles jäänud kaks võimalust, ei, kolm - kas rääkida juttu, teha süüa, või olla lihtsalt vaikselt.
Jutuajamisel olid kindlad reeglid ja söögitegemisel olid samuti kindlad reeglid. Ometi olin ma õnnelik, et lõpuks ometi leidus keegi, kes suutis ja tahtis mind tundide kaupa ära kuulata. Metsa sees elav lahke erak - niimoodi meeldis mulle ja ka Margusele mõelda -, kuigi see lahkuse osa oli ehk veel alles arendamisel. Igal juhul oli tal alati minu jaoks aega, alati - ja see sidus meid tugevalt.
Mäletan, et korra kõndisin taaskord tolle metsamajakese suunas, teadmata, kas ta on ikka veel seal või juba läinud. Siis aga nägin korstnast suitsu tõusmas ja olin korraga rahulik - nii hea oli mõelda, et keegi on juba seal ja maja ei ole tühi.
...
Kui lõkke ääres läks liiga palavaks, jooksin tagasi järve äärde ja käisin jahedas, sügise poole koguni külmas vees ujumas. Kaldal oli ka üks ilus lepp ja kui olin Matist taaskord väsinud, ronisin tihtipeale selle otsa, nautisin vaadet järvele ja laulsin, olles rõõmus ja üksi, taastudes teise täitmatust jutuvadast.
Jõuvarud täidetud, ehk veel järveveest pisut märg ja õnnelik, liikusin metsateed mööda tagasi Mati suunas, valmis järjekordseks verbaalseks lahinguks. Vaidlesime kirglikult ja rahus, kuni mu pea hakkas huugama või kuni me jõudsime niinimetatud üksmeelele või kuni öösel läks juba liiga külmaks. Tähistaeva all lõkke ääres oli hea magada. Sügis võis tulla.
Tundsin sellest mingisugust sünget rahuldust, eriti kui puude tagant tõusis kuu ja hiline august paljastas minu kohal oma imeilusa tähtede rivi. Võisin teda kuulata, heites lõkke ääres selili ja vahtides üksisilmi mustavasse öötaevasse; ja siis see jutt ei mõjunudki enam nii häirivana... ja meil oli täitsa tore olla.
Söögitegemine oli omaette ooper - seda tuli alati teha koos. Saime aga kuidagi niimoodi üksmeelele, et mina maitsestasin Mati tehtud jämedakoelist putru. Ta ütles, et ta on maitseainetes nõrk ja mina jälle tahtsin palju süüa.
Tellimine:
Postitused (Atom)