Koolis

Loodusõpetus, 5.09 kell 10.10 - 10.55

Aegamööda hakkasime taaskord läbi saama nagu perekond. Toitlustus oli suurepärane. Õpetaja joonistas lastega tahvli peale jänest ja oli kergelt närvis.

"Jänes hüppab," ütles ta ja matkis kohmakalt metsas elavat looma. Seejärel seletas ta känguru ja jänese vahelisi sarnasusi ja erinevusi. "Kus ta elukoht on?" küsis õpetaja. "Metsas!" karjus poiss.

"Jänes elab metsas, jah?" ütles õpetaja. Niimoodi kestis tund edasi. "Ja tema liikumisviis on siis hüppamine?" jätkusid täpsustavad küsimused. "Kas inimene ka hüppab? Mis te arvate, mida jänes sööb? Te ütlesite, et jänes elab metsas, kas see on siis maismaa või õhk või vesi?"

"Ja tema elukoht on siis üldiselt mets," jõudis ta viimaks kokkuvõtva järelduseni. Küsimusi tuli ka hundi ja orava kohta.

"Mis loom sulle meeldib?" küsis õpetaja mitu korda Kostja käest, kes aga ei saanud eesti keelest aru. Seejärel pidas ta teiste õpilastega nõu ning läks ja otsustas Kostja eest asja ise ära. "Rebane," teatas ta. "Sina uurid rebast."

Räägiti ilmast ja vaadeldi vihmapilvi. "Annaks taevas, et ei hakkaks sadama," palus õpetaja. "Aga siis palu isa..." ütles õpetaja, kui poiss kurtis, et ta telefon ei hakka tööle. Ta tahtis, et nad teeksid õues telefonidega pilvedest pilti. Juba visioneeris ta tulevikku: "Aga siis näiteks, kui me õues oleme," tõi ta lahtise ja igati võimalusterohke näite.

Tund muutus sujuvalt millekski ilmateate sarnaseks. "Esmaspäev, 5. september. Taevas on millised pilved? Taevas on pilvine," kordas õpetaja Kostjale. "Pilved on halli värvi. Võib-olla hakkab sadama."

Olin juba milleski etteütluse-laadses sees. "Kellel veel külm on?" päris õpetaja. Võib-olla oleks ta tahtnud kedagi enda kõrvale - aga mis parata, tunni reeglid olid selleks liiga ranged.

"Pihlakapuu küljes ripuvad pihlakamarjad," teatas õpetaja ja vaatas aknast välja. "Pilved on hallid," ütles Erik. "Ilmselt hakkab sadama," vastas õpetaja kiiresti.

"Puud on lehes," jätkas õpetaja. Seejärel kirjeldas ta viljapuid ja seletas, et erinevatel puudel on erinevad viljad. Õpetaja kirjeldas sügise erinevaid värve. "Teeme ilmastiku vaatamise tabeli." Sageli kippus ta pilk aknast välja. Tundus, et ta tahtis ära.

Enne seda kirjutatud, 5.09 kell 8.15 - 9.50, eesti keel ja matemaatika

(teistsugune koolitund)

Nendes tunnelites aega veetes tundsin sageli varjamatut rõõmu. Läbi hämarate seinte kumas valgus, turvaline ja soe. Teadsin, et olen lähedal oma kauaunustatud ähmastele piiridele, soojavoogudena tulvas minust ülespoole hõbedassinajast õrnust.

Hommikune järv oli avatud ja tundsin tema naervat puudutust.

Pilliroog oli rõske ja õhus oli tunda hilissügist jahedust. Tumedate puude varjust lähenesin vaikselt lõkkekohale, mille ääres kohmitses vaikselt üks vanem meesterahvas.

Seisin hääletult teisel pool väikest lõket, kuni ta oma toimetamise keskel järsku pea juhtus tõstma. Ta ehmatas kergelt - oli ta ju mitu päeva selle metsamajakesega koos üksinduses veetnud.

Ülejäänud polegi ehk oluline, kohtumised temaga olid enamasti küllaltki ühetaolised. Peamiselt oli alles jäänud kaks võimalust, ei, kolm - kas rääkida juttu, teha süüa, või olla lihtsalt vaikselt.

Jutuajamisel olid kindlad reeglid ja söögitegemisel olid samuti kindlad reeglid. Ometi olin ma õnnelik, et lõpuks ometi leidus keegi, kes suutis ja tahtis mind tundide kaupa ära kuulata. Metsa sees elav lahke erak - niimoodi meeldis mulle ja ka Margusele mõelda -, kuigi see lahkuse osa oli ehk veel alles arendamisel. Igal juhul oli tal alati minu jaoks aega, alati - ja see sidus meid tugevalt.

Mäletan, et korra kõndisin taaskord tolle metsamajakese suunas, teadmata, kas ta on ikka veel seal või juba läinud. Siis aga nägin korstnast suitsu tõusmas ja olin korraga rahulik - nii hea oli mõelda, et keegi on juba seal ja maja ei ole tühi.
...

Kui lõkke ääres läks liiga palavaks, jooksin tagasi järve äärde ja käisin jahedas, sügise poole koguni külmas vees ujumas. Kaldal oli ka üks ilus lepp ja kui olin Matist taaskord väsinud, ronisin tihtipeale selle otsa, nautisin vaadet järvele ja laulsin, olles rõõmus ja üksi, taastudes teise täitmatust jutuvadast.

Jõuvarud täidetud, ehk veel järveveest pisut märg ja õnnelik, liikusin metsateed mööda tagasi Mati suunas, valmis järjekordseks verbaalseks lahinguks. Vaidlesime kirglikult ja rahus, kuni mu pea hakkas huugama või kuni me jõudsime niinimetatud üksmeelele või kuni öösel läks juba liiga külmaks. Tähistaeva all lõkke ääres oli hea magada. Sügis võis tulla.

Tundsin sellest mingisugust sünget rahuldust, eriti kui puude tagant tõusis kuu ja hiline august paljastas minu kohal oma imeilusa tähtede rivi. Võisin teda kuulata, heites lõkke ääres selili ja vahtides üksisilmi mustavasse öötaevasse; ja siis see jutt ei mõjunudki enam nii häirivana... ja meil oli täitsa tore olla.

Söögitegemine oli omaette ooper - seda tuli alati teha koos. Saime aga kuidagi niimoodi üksmeelele, et mina maitsestasin Mati tehtud jämedakoelist putru. Ta ütles, et ta on maitseainetes nõrk ja mina jälle tahtsin palju süüa.