Hõbedashall hullus oli vaibunud. Tankid seisid surmtõsises reas, igaühel mõned kriimud, ja torudest tõusis aur. Rabavee külmus oli jahutanud eelmistel öödel juhtunud hulluste tagajärjed.
Taamal, veidi tuhastunud tuhkhallil lagendikul seisis üksildane meesterahvas. "Kas me nendest sõdadest ka kunagi midagi ei õpi?" küsis ta, käes vibu ja koputas sellega vastu hallikasmusta korpust.
...
Tõredus oli saanud tõhusaks relvaks laste senise ebaviisakuse vastu. "Sul on midagi viga? Sinuga on midagi väga valesti ja korrast ära," üritati sisendada ja kõlasid süüdistused.
Sellise tulva vastu polnud ka kõige rahulikumatel midagi teha. Jutukõne ei tahtnudki vaibuda.
(Läkski lolliks oma tarkusega. "Räägime veelkord läbi siis," küsis ta väikese poisi käest.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar