lühijutt Tartu ainetel.
Pööningukambris sajab.
"Seal üleval on vist päris vaikne," sosistas naine.
Vana tooli peal istus kummaline meesterahvas. Tema juustest oli säilinud midagi kuldset, ühe iluga teise põimitud palmijuus, vana ahi ja selg vastu korstent.
"Pööningul sajab," sosistas naine. "Kas sa mäletad, kui me olime veel noored? Küünlad ja rahu ja puidu praksumine kesköises tuules. Aga nüüd?"
Vana taat tuli alla korrusele. "Mis mängu te siin mängite?"
"Ma tahtsin sulle vaikselt ühte ilusat maja teha," rääkis naine. "Aga nüüd?"
Unenäoline õhkkond muutus järsku millekski ärevusttekitavaks. Puude sabin ja vihmavee tuul ja katuselt kukkus räästarennidesse lund. "Polegi vaja," vastas vana mees õrnalt. "Tule, räägime."
"Tahad sa surra vaikselt ja üksi, tänaval, lahus oma perest?" küsis naine.
"Olen kaotanud lootuse," vastas mees. "Kibe külmus on saanud minu elu lahutamatuks osaks. Olen sellega arvestanud. Piinlik, aga minu jaoks polegi kohta. Pean kaduma," ohkas taat ja puges prügikastide vahele.
Katusele sadas endiselt vihma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar