There was an interesting habit of the local priests near the lake Pushkar. They had set up a big system there. There were many different ouposts, for example a single priest standing on a street corner. Whenever someone new without a bracelet walks by, the priest approaches the newcomer and starts to talk.
Priest: "Hey, you, why don't you have a Pushkar bracelet on?"
You: "Eh?"
Priest: "Everybody that arrives to Pushkar needs a bracelet."
You: "Ok.."
Priest: "Come with me, and take this flower."
You: "Ok.."
Priest: "We will go to the lake and make puja (ceremony) there."
You: "Ok, erm.. I don't know..."
Priest: "Come, it's a must. Everybody who arrives to Pushkar needs this."
You: "Ok, we can go, whatever. (Thinking to yourself: Ok let's see where this all leads.)"
So the priest takes you to the lake and they have all this system nicely prepared. You take off your shoes and follow the priest down the stairs to the lake. Now this is a very sacred area.
First time I went with a priest I only had like 30 rupis but at least I had some money. So he took me to the lake and started his puja.
Priest: "Repeat what I say."
Me: "Ok..."
Priest:re "Om namashivaya ... etc."
Me: "Om namashivaya .... (with a loud and devoted voice)"
Priest: "We will now pray for all your relatives. And what is the name of your girlfriend?"
Me: "Ok. (This remains a bit secret at this point, I gave him a Finnish girl name that I had last met.)"
So he made puja ceremony and prayed for all my relatives and put some coconut and flower into the water, I don't remember exactly. In the end he of course asks for some money.
Priest: "Now give me some money, how much do you think this was worth?"
Me: "Ok I only have 30 rupis I will give you all this."
Priest: "Are you kidding me? I prayed for all of your relatives, your uncle, your aunt, etc, this costs at least 600-1500 rupis."
Me: "Ok but I only have 30 rupis."
Priest: "At least 600, cmon."
Me: "I gave you all money that I had."
So the situation calmed down and he accepted but was a bit unhappy. He puts a bracelet on my hand.
Later I went to the hotel or somewhere and of course took the bracelet off. So the next day or two days after I happen to walk around the lake once again, this time without any money at all!
Again I meet a priest.
Priest: "Why don't you have a bracelet on?"
Me: "I took it off."
Priest: "Aha! Don't do that! Why do you do that? Now, let's go to the lake and make puja!"
Me: "Ok, wow... (Really interested what could happen..)"
So I follow a priest once again and he leads me to the lake. The procedure is the same as before, but this time in the end it gets a bit funny.
Priest: "Ok, the ceremony is finished. How much do you think it was worth?"
Me: "I don't know, but I don't have any money at all."
Priest: "No, no, you don't understand. How much do you want to give? 1500? 2000? 600?"
Me: "Sorry, but I don't have any money."
Priest: "No, no, you don't understand. You need to pay."
Me: "But I don't have any money."
Priest: "No, no. Let's go to your hotel, you take your money and come back here and pay."
Me with a loud voice: "I swear to you, I don't have any money at all in the world that I could call my own!"
Priest: "You need to pay. Cmon. At least 500? How much do you have?"
Me: "You don't seem to understand or listen. I don't have any money."
Priest: "Cmon."
So this goes on for like 10-15 minutes, and the suddenly he quits!!! He just stops asking for money and simply goes away!!! I stand up, walk up the stairs, rip off the bracelet, and make my own spiritual dance move, feeling really free and ecstatic!! Whoa!!
Then I walk back to the hotel and behave all nice and everything but no bracelet. Next time I go to the lake and a priest stops me and asks me if I have done the puja, I say to him "Yes! Twice!" and then they laugh and leave me alone.
This was a really big thing for me. The lake is actually a very sacred place.
//
Kohalikel preestritel oli Pushkari järve ääres huvitav harjumus. Nimelt olid nad üles seadnud terve turistide püüdmise süsteemi. Neil oli palju eelposte, näiteks tänavanurgal seisev üksik preester. Kui keegi uus ilma käevõruta juhtus tast mööda minema, läks preester kohe uustulnuka juurde ja hakkas rääkima.
Preester: "Hei, sina, miks sul Pushkari käevõru ei ole?"
Sina: "Mida?"
Preester: "Kõik kes Pushkarisse tulevad, peavad selle käevõru saama."
Sina: "Okei.."
Preester: "Tule minuga, ja võta see lilleõis."
Sina: "Okei..."
Preester: "Me lähme nüüd sinuga sinna järve äärde ja teeme seal pujat (tseremooniat)."
Sina: "Okei, ma nüüd ei tea..."
Preester: "Tule, seda peab tegema. Kõik kes Pushkarisse tulevad, see on kohustuslik."
Sina: "Ok, no vahet ei ole, lähme siis... (Endamisi mõeldes: Eks ole näha kuhu see kõik viib.)"
Nii et siis see preester viib su järve äärde ja neil on terve süsteem juba ilusti ette valmistatud. Üleval võtad oma kingad jalast ära ja järgned preestrile alla järve äärde. See on väga püha koht.
Esimest korda kui ma preestriga kaasa läksin, oli mul ainult 30 ruupiat aga vähemalt mul oli raha. Nii et ta viis mu järve äärde ja alustas oma pujat.
Preester: "Korda, mis ma ütlen."
Mina: "Okei..."
Preester: "Om namashivaya ... jne."
Mina: "Om namashivaya ... (väga pühendunud ja valjul häälel)"
Preester: "Me palvetame nüüd su sugulaste eest. Ja mis su tüdruksõbra nimi on?"
Mina: "Ok. (Sel hetkel jääb see pisut saladuseks, ma andsin talle ühe Soome tüdruku nime, keda ma olin viimati kohanud.")
Siis ta tegi puja tseremooniat ja palvetas mu sugulaste eest ja pani kookospähklikoore ja lilleõie vette, ma täpselt ei mäleta. Lõpus ta muidugi küsis raha.
Preester: "Anna mulle nüüd raha, kui palju sa arvad et see puja väärt oli?"
Mina: "Olgu aga mul on ainult 30 ruupiat."
Preester: "Sa teed nalja vä? Ma palvetasin kõikide su sugulaste, onu tädi ja kõigi eest, see maksab vähemalt 600 kuni 1500 ruupiat."
Mina: "Okei aga mul on ainult 30 ruupiat."
Preester: "Kamoon, vähemalt 600!"
Mina: "Ma andsin sulle juba kogu raha, mis mul oli."
Olukord rahunes maha aga ta oli endiselt veidi õnnetu. Ta pani käevõru ümber mu käe.
Hiljem ma läksin tagasi hotelli või kuhugi ja võtsin loomulikult selle käevõru maha. Nii et päeva või paari pärast, kui ma uuesti juhtusin järve juures jalutama, ei olnud mul üldse raha!
Ma kohtan jälle ühte preestrit.
Preester: "Miks sul käevõru ei ole?"
Mina: "Ma võtsin selle maha."
Preester: "Ahaa! Seda ei tohi teha!! Miks sa seda tegid?? Nii, nüüd läheme järve äärde tagasi ja teeme pujat!"
Mina: "Okei, päris hea... (Väga huvitatud, mis edasi võib juhtuda, kui mul raha ei ole..)"
Nii et ma järgnen taaskord ühele preestrile ja ta viib mu järve äärde. Protseduur on sama nagu ennegi, aga seekord läheb lõpus pisut naljakaks.
Preester: "Okei, tseremoonia on lõppenud. Kui palju sa arvad, et see väärt oli?"
Mina: "Ma ei tea, aga mul pole üldse raha."
Preester: "Oot, oot, ei, sa ei saa aru. Kui palju sa tahad mulle anda? 1500? 2000? 600?"
Mina: "Vabandust, aga mul pole üldse raha."
Preester: "Ei-ei, sa ei saa aru. Sul on vaja maksta."
Mina: "Aga mul pole üldse raha."
Preester: "Ei-ei. Lähme su hotelli, sa võtad sealt oma raha, tuled siia tagasi ja maksad."
Mina väga valjul häälel: "Ma vannun sulle, terves maailmas pole praegu ühtegi raha, mida ma võiksin enda omaks tunnistada!"
Preester: "Aga sa pead maksma. Kamoon. Vähemalt 500. Kui palju sul on?"
Mina: "Sa vist väga ei kuula mind ja tundub, et sa ei saa aru. Mul ei ole raha."
Preester: "Kamoon."
Selline vaidlus jätkus umbes 10-15 minutit, ja ühel hetkel ta jättis lihtsalt järgi!! Ta lihtsalt lõpetas raha küsimise ja läks ära!!! Ma tõusin püsti, kõndisin trepist üles, rebisin käevõru oma randmelt maha ja tegin paar oma isiklikku tantsuliigutust, tundes ennast tõeliselt vabana, hetkeliselt ekstaasis!! Hou!!
Seejärel ma kõndisin tagasi hotelli ja käitusin jälle ilusti ja puha aga ilma käevõruta. Järgmine kord kui ma järve äärde läksin ja preester mind taaskord peatas ja küsis et kas ma olen juba pujat teinud, ütlesin ma neile alati: "Jah! Kaks korda!" ja siis nad hakkasid naerma ja jätsid mu rahule.
See oli minu jaoks väga suur asi. See järv seal on tõeliselt püha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar