mees

Nõidusi tulvil mustas majas elas tont. Keegi ei julgenud tema lähedusse minna, peale nende üksikute, kes ei kartnud tema kodust tulvavat tasast kähinat, justkui oleks keegi valanud sahinal peotäie ube põrandale. Tema klaverit kattis hall vaip. Tolmukorra alt paistis välja paar klahvidele tehtud märget, noodid olid kinni kaetud.

Kui vaadata sinna lähemale ja uuesti, võis paista, et nurgas justkui oleks midagi liigutanud. See oli ilmselt ainult meie ettekujutus. Akende ees ei olnud mitte kardinad, vaid lihtsalt selline hall udu, niiske ja sügisesest vihmast märg.

Kerge kuma paistis sellest aknast. Justkui selline leek, mis liikus aeg-ajalt edasi tagasi, näidates, et keegi ometi toimetab seal ja polegi veel päris välja surnud. Hämaralt alleelt võis veel näha, et aeg-ajalt läks justkui kellegi vari akna eest mööda - aga selles ei saanud päris kindel olla, see võis ka olla lihtsalt meelepete.

Kustunud tuhaaseme ees istus majaperemees ja ohkas. Läinud olid kõik, keda ta oli tundnud. Kõik, keda ta oli iial tundnud, olid läinud. Ja nüüd ta oli siin, kahekesi oma paari vana raamatuga. Aeg-ajalt ta veel käis väljas - tutvumas olukorraga, aga kõik oli ikka endine. Tänaval sõitsid autod. Aknad olid kinni. Poest sai leiba.

Tulles tagasi oma väikesesse ruumi, mis oli küll kõle, ent mida ta juba oli harjunud hubaseks pidama, vaatas mees ringi. Midagi polnud näha. Küünal ei põlenud isegi veel. Mees istus klaveri taha. Ta peaaegu et ei märganud tolmukorda ega pannud tähele noote, ilmselt ta häbenes neid. Vajutades paari esimest klahvi, tundus, et jälle hakkab pihta, noh, et ei saagi muud.

Nii see elu seal läks. Pime oli. Aeg-ajalt ta võttis sahtlist paar rida ununenud kohtadest ja luges. Aeg-ajalt ta kondas edasi-tagasi pööningu vahet ja tassis alla paar vana või uut raamatut, mida ta iial lõpuni ei lugenud, vaid alati pooleli jättis. Paari üksikut raaamatut ta alati peitis, põrandal, riietekuhja all, ja kui tahtis neid lõpuks maha jätta, siis viis ära.

Ta oli harjunud küpsetama oma ahjus õunu. Talle meeldis, et kui süte peal teha õunu, siis need läksid selliseks heaks. Talle meeldis seal ahju ees istuda, oli väga pime ja räpane. Midagi ilusat oli selles, et ei olnud kedagi ja oli pime. Ta isegi katsus voodi asemel seal ahju ees magada, oli selline soojem ja rohkem cool. Kraanikausialune ainult jäi siis selja taha, aga sinna sai ju midagi ette panna.

Arvata võis, et tal olid mingid omad asjad, mida ta ajas. Terve ruum või urgas oli räpane, mahakistud seintega ja hämar. Kas ta vist väga ei tahtnud end näidata? Talle endale küll tundus, et lihtsalt elab rahulikult oma elu, ja katsus alati nii, et teised ta rahule jätaksid.

Mõnikord tal oli küll see, et terve ruum oli nagu kõledust, külmust ja mahajäetust täis, ja ta ei teadnud, kuidas sellest lahti saada. Mõni üksik kord, kui ta ära läks, oli noorem õde sealt läbi käinud ja paar asja teisiti seadnud, siis oli kohe selline kergem.

Ta oli tahtnud uuesti kunsti teha, aga sellest polnud midagi välja tulnud. Ta oli lihtsalt asjad alati ära rebinud või maha kisnud või puruks teinud. Terve tema elu oli justkui koondunud sellesse veidike süngesse, pealtnäha pool-eksperimentaalsesse tuppa, kus olid ka mõned asjad.