ma tean kuidas ja mis

Ma ei tea, kust kohast alustada. Võib-olla ma kogengi reaalsust teistmoodi kui ülejäänud inimesed. Et tuleb välja, et ma märkan hoopis teisi asju. Eriti praegu ja viimasel ajal, aga kindlasti ka juba lapsepõlvest alates. Ja nüüd on lihtsalt nii, et ma ei saa nagu neid tajusid nii kaua enam endas hoida, tundub, et ma tahan neid välja rääkida.

Ma ei nimetaks neid autistlikeks joonteks, pigem nagu mõttemaailma erinevusteks, ehk siis ma olengi harjunud mõtlema ja suhestuma maailmaga veidi teistmoodi. Mul on tunne, et kui ma veel kauem neid asju endas hoian, siis ma lähen lõhki ja mul hakkab halvem.

Ja samas, kui ma hakkan mõtlema nende asjade peale, mul nagu on vaja neid väljendada, isegi kui ma ei tea, kuidas. Ja iga kord, kui ma tunnen, et midagi olulist nagu juhtus, siis on see tunne, et ma justkui olen midagi väga olulist pikalt varjanud ja et sellest ei ole tohtinud rääkida.

Ma mõtlen, et minu sees on nagu selline energiakeha, mis hoiab endas saladusi. Ja iga kord kui keegi nt mõttega või ma ise oma mõttega puudutan seda energiakeha, mis hoiab endas saladusi, ma tunnen seda. Ja siis ma saan aru, et jälle jõudis miski minu seesmise olemuseni ja selle osani, mis hoiab endas saladusi.

Ma tahaksin ka rääkida - võib-olla ma peaks lihtsalt neid fantaasiaid usaldama, nagu ma seni niigi oma elus olen teinud, aga seekord kirjutama ja minema veel kaugemale? ... Ma olen omandanud võime suhelda läbi nende anomaaliate, mis juhtusid pärast Atlantise hukku.

Nagu näiteks Teal Swan ütleb, et kui midagi tungib kuhugi kehasse väga kiiresti või jõuga, siis see avab ka teatud infokanalid. Et siis sealtkaudu saab suhelda ja iga vägivaldse info sissetulekuga saab ka infot mujalt maailmast. Et tal nagu ongi need kanalid lahti.

Et kuidas me saame õppida kontrollima neid infokanaleid, et aru saada, mis juhtus ja kuidas need võimed nüüd suhelda hoopis teistel sagedustel saavad meid aidata.

Et võib kujutleda, et meie ümber on nagu selline udupeen energiakeha, mis on selline sujuv ja habras nagu sügisene udu keset välja või muru kohal kusagil metsas. Ja see udupeen energiakeha justkui tahab kogu aeg suhelda ja see ei anna mulle enam rahu. Ja see tunne on peamiselt selline hästi loomulik ja looduslik, nagu selline sügav rahu, mis tuleb hilissuvel või sügisel, kui juba ilmad hakkavad külmaks minema.

Ma ei saa sellest rahu ja millegipärast see on seotud, need kaks on seotud, anna andeks. Ma tean, mis juhtus ja ma tean et ma suudaksin tervendada oma vaimset ema, aga ma ei julge. Ma tean ka, et ma olen ainus, kes suudaks seda teha, aga ma ikka ei taha.