pimeduses

Tumedas ja jahedas, niiskes sügisöös oli võimatu meid märgata ja me ei kohanud oma teel ainsatki vastast. Puud kaitsevad sind ja mets hoiab - olin seda alati teadnud. Liikusime sambla varjus edasi, nii hääletult kui võimalik, kuigi ma ise tundusin endale küll väga kohmakana.

See on imeline tunne, kui sa tead, et asjad juhtuvad, aga sa ei näe neid. Ja kõik, mis juhtub, on rohkem nagu südamelained tunde baasil, ja see on tohutu info, ja siis sa lihtsalt lähed edasi. Muusika mängib su sees ja hämaruses pole kedagi, ainult puud laulavad hääletult kaasa ja tuul käib.

Mis sind juhib, on su enda intuitsioon ja maakera vaist ja paar üksikut sõnumit kelleltki tundmatult, kelle energia või jäetud vihjed on sõbralikud. See on kogemus, kus sa jooksed mööda rohtu ja avastad, et sa tead, kuhu sa lähed, või et sa oled kuhugi jõudnud ja pead millestki aru saama.

Kellegagi ei tohi kommunikeeruda lihtsalt niisama, hetked on selleks liiga väärtuslikud.