Kärsitus ise kannustas minu südant ja viimane hammustus õlga - tee on valmis, ent kes liiguks mööda seda teed? Kõik on liialt joobunud, ent meil on vaja kedagi, kelle chakrad on lahti, kõik 11, ei 12! Universum on valla ja hääletult möllavad vanaemade varjud maailmade vahelisel alal. Kes nüüd veel julgeks peituda omaenese ego taha?
Ammu on kukkunud kõik oletused ja arvamused, unistused on läinud, jäänud on veel vaid hämmastav, alasti tants, võtke mind nagu ma olen ja mul pole vaja ühtegi valet! - Torm tõuseb, halgudest, nähtamatu torm, mul ei ole vaja kedagi, olen nii nagu ma olen, mina ise, liikudes põlispuude varjude vahel.
Ma teen lihtsalt seda, mis on vaja, ja mul ei ole vaja kellegi soovitust, kui, siis ehk paari head kätt, kes avavad värava õigel hetkel. Kosmiline võidujoovastus, kes oleks seda veel oodanud? - hilinenud küsimused on head, see tähendab, et õigel hetkel ei tabatud ära, ja saadakse aru ehk poolteist aastat hiljem.
Ma sulle teen, ma sulle näitan, kuidas rünnata tähevalguse portaali, sa igavene rumal. Või et teid lõhkuma ja taaskord üles kündma? Ma ei ajaks varjude šamaani asjatult närvi, võib juhtuda, et sellel on kunagi omad tagajärjed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar