tähti kukkus vaikselt
ja õhtust sai tolm
ja vihmapiisad
langesid õrnalt kruusateele
mehi ei tulnud enam
ja saabus vaikus.
Kohaliku kaevu kaas oli lume all. "Kinni jah!" hüüdis keegi. Jää all oli peidus paar viisakama väljanägemisega allapoole ulatuvat seina. "Tahate, me toome teile lund juurde," hüüdis keegi.
"Ei, milleks," laususin vaikselt vastu.
Mehed olid juba väsinud. Käes oli õhtu. Olime lootusetult hiljaks jäänud. Kedagi polnud siin enam. Talv. Ainult rebase jäljed keset sünget, hulkuvat üksindust. Pimedus hakkas laskuma.
Värisesime külmast. Pimedas hakkas natuke jahe.
"Lähme peidame end meie pööningule," pakkusin. Olin seal olemise hubaseks teinud. Pugesime tekkide alla. "Kui vanasti vihma sadas, me ikka tulime siia," teadsin rääkida. "Ja kogu see kunst..." Mul hakkas juba veidi parem. Keegi tõi viina. Väikese nurgas oleva lambi valgel oli näha paari nägu.
"Kuidas sul siis ikka on? Koju ei taha?" küsis keegi.
"Sa oledki kodus," vastasin sõjaväes leiutatud naljaga.
Tibutas vihma. Nii külm enam ei olnudki. Uinusime magama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar