märkmikust. ilus Eesti lugu

Homseiks antud anne
ei kulu
Saavutusi krooniv
tähelipp
Mõistatusi vajav
noorsugu

Saab lahti alles siis
kui tegu varjab tõde
kui muistend
kuulutab:
mu ihale
ei vastast
mu suule
ainult süü
mu kehale
vaid koorem
mul läheb
korraks
veel...

hetk aega!
sa kõike tahad.
su viies meel
kui sensor
su naer
su viis.

Kästud nagu eile
su patud puhastab
ta õilsam kõigist teistest

Siis tea,
et mul ei ole
vaid muud,
kui sinu suu
ja,
vastupandamatult
loll
mees

::::

Hästi varjab teadust
ta jookseb kiirelt nüüd
ta vikerkaarelt tuleb
tal läbematu hüüd

Su vendadest ei tea ta
su viisist veel ehk vist
su lainepikkust aimab
ja oma olemist

Käib korraks kuu alt läbi
ja hüüab sind siis taas
su mõistusel ei muret
ei rangust, mis on maas

Kui otsid oma ema
käid läbi tuhat teed

::::

Räägitakse, et muiste olevat olnud keegi mees. Ta tulnud üksi, kaaslaseks vaid tuul ja narmad vanadel jalataldadel. Ta olevat hästi tundnud vaid üht asja - omaenese keha - ja sellest hoolimata näinud päevast päeva vaeva enda arusaadavaks tegemisega.

Räägitakse, et kunagi, kui see mees jõudis ühte külla, ta võeti vastu hästi. Ta kutsuti ööseks tuppa ja lasti rääkida. See mees öelnud siis nii:

"Homsest hoolimata,
kuidas õnnestub?
Juba ammu
unustasin selle
küsimuse enda.
    Ja see, kust ma
tulen, saagu minu
tarkuseks ja päritoluks."

"Ent kui sa teed ei tea, kuis võid siis liikuda edasi?" vastati talle.
"Heade inimeste abiga olen jõudnud siia, kus ma praegu olen," vastas tundmatu. "Kuhu ma edasi liigun, oleneb samuti teist."

Mehel lasti magada ja pakuti hommikul süüa. Siis teadnud keegi kõneleda:
"Külast edasi, teed mööda alla vasakule on üks järv."
"Ja siis?" küsis üks poiss vahele.
"No vot siis seal järves on palju kala. Jääd külla, hakkad kalameheks. Miks mitte?"

Mees tegi, nagu ta tõesti oleks selle järve suunas läinud, ent siis pööras hoopis mujale metsateele. Linnud laulsid ja hommik oli ilus. Värsket ja märga teed mööda tuli vastu keegi naine. Mees oli selle kalamehe-jutu juba unustanud ja küsis:
"Ega sul raha ei ole?"
"Kui sa raha tahad, mõtle järgmistele asjadele - kuidas oma jutuga teistele meeldida. Nüüd aga kao minema."
Ja naine viskas mehe suunas kiviga.

Mees köhatas viisakalt ja jooksis kuhugi edasi. Naine võttis taskust rahapaki ja hakkas lugema.
"Oleks ta viisakalt küsinud või mind vähemalt röövinud," mõtles naine endamisi. "Tema aga lihtsalt tahtiski raha."
Põõsast kostus raginat. Mees tuli tagasi.
"Eksisin ära," hakkas ta ütlema. Siis aga nägi seda hunnikut raha.
"Palju sul on?"
Naine luges raha edasi.

Tundus kummaline, et miks see kõik just keset teed juhtus.
Päike lõi särama ja taevast puuokste vahelt paistis heledat valgust.
"Mul on piisavalt," ütles naine.
"Piisavalt, et teha mida?"
"Et liikuda edasi."

Nad seisid kahekesi vaikselt rahahunniku juures.
Vaatasid seda.
Keset teed.
Üle nende peade liikus keegi. Kotkas heitis varju.
"Lähme siit ära," teatas naine.
 Ta võttis raha, võttis mehe ja kadus. Nende jäljed viisid edasi ühte külasse. Seal oli näha kuidas nad...

Atlantise aegadel olid merepõhjas suured rohelised kujutised, veidi ookeaniveega kattunud. Nende põhjal võis järeldada, et kunagi oli tahetud sealtkaudu sisse tuua või vahetada tohutus mahus suuri ja aeglaseid jõude.

Ehmatasin ühe sellise portaali asukoha avastamise peale täitsa ära. Sissetulevad, saabuvad jõud olid hingeliselt liiga suured ja võimsad, et füüsilisel tasandil kehastuda. Nad tulid vaatama, kuidas Maal ja selle inimestel on vahepeal madalamatel sagedustel ehk 3. dimensioonis läinud.

One