värdjas hallikas roheline auk (süda)
kõrbenud vesi
sitane koletis liikumas
jääraku suunas
haavatud neeger
tantsimas
oma viimast
lugu
maiste olevuste lõputud
veretööd,
joad, mis kostuvad
ahastusest edasi
välikööki uppunud
kosmiline raev,
tahtejõul
püsti aetud keha.
mulajas sitanikerdis
hälvikute hälvik
ood seksuaalsele
surmale
tahtejõu vari
huuled, mis
kiskuda,
siiani surma tulvil
lõputu õud ja
pööninguid mööda
kolav raev
tahtejõud,
mis õõnestab
ja tekitab
õuduste tulvavee
alla
igasugust
arvestust
mutta.
siis
tahad
luua
hambutut
verd
lüüa
segi
munaja
draakoni
pealuu,
hävitada
suure
orja ja
uhtuda
verest tühjaks
laineid
ärevus
raev
ja hirm
Muusika kaob
ja asemele tekib
jäärapäise
verehullu
kujutis
"Söö sitta!"
karjus ta
raevukalt.
"Tõmba nahui!"
kisendas teine
vastu.
Katkematu ahelana
jõudis tugevate
tunnete laine
ühest sajandist
teiseni,
üha edasi ja edasi.
Iial ei kadunud see värdjas, kes lõi puruks tahtmatult suure, kordi raevutsedes üha kerkiva ja kaduva mädapaise. Säärane hullus, milline ikaldus! Tormide ja tormide kaupa sööstsid meile vastu langenute haiged ja verised köndid.
"Vaata, et koljuga pihta ei saa," hoiatas keegi.
Torm paisus üha suuremaks. Nii mõnigi mees oli jäänud jänni selle peatamisega. David Kuult-Hart ei suutnud ka enam midagi teha ja vaikis oma raevukat vaikust.
Pärast pöördusime tagasi. Kõrbete keskelt tõusnud hävitav lehk oli kuhugi teisale suundunud.
"Tee üks mudra ja lausu tema nime," soovitas keegi. Nägime nüüd nurgelisi puid hoopis uue nurga alt. Halbus, saamatus, juga, mis kukkus sihtmärgist sootuks mööda. Pärast säherdust väljakutset sööstsime nagu sead ruiates ema suunas.
Kohtasime oma tee peal hulga elevante. Lasime nad kõik maha. Hurraa! (Nõukogude Liit)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar