Mees tuli välja, astus meie juurde, kükitas ja hakkas seletama:
"Mul pole kavatsustki teid häirida, aga..."
Ta muutus kuidagi murelikuks.
"Tavaliselt mul pole kunagi Teie jaoks aega..."
Ta oleks nagu kusagilt mujalt pärit olnud. Me ei saanudki aru, mis ta tahtis...
Kivide vahele tekkis tuli. Nägime tema nägu. See oli moondunud, kitsas, kõhetu, kuiv.
Aga ta oli meid paadiga tulles üles leidnud... hmmm.... see oli juba iseenesest oluline. Me ei saanud talle öelda, et mingu ära. Samas ta oli nii viisakas ja lugupidav kogu aeg...
Tundus, et ta keeldub enda kohta lähemalt seletama...
Istusime mõnda aega vaikides.
"See on tähtis," ütles mees viimaks. "Juba kaua aega."
"Meie hõimule on vaja uut asupaika."
Kivide vahel põles tuli ja heitis varje...
"Ja kuidas me saame sind aidata?"
"Mis kell on?" küsis mees järsku.
Päike oli juba loojas. Esimesed tähed ei olnud veel vaikselt ilmuma hakanud. Puude vahelt kostus sahinat. Lasime vaikusel settida.
Puhkesime järsku naerma. Olin hakanud nõgeselehte kärsatama ja suits tungis ninna. Tegin mingeid häälitsusi. Huikas öökull.
"See on hästi tähtis," ütles mees. "Väga tähtis."
"Tundub jah nii," noogutasime teineteisele.
"Kuhu sa tahad minna?" julgesin küsida.
"Meie poolte vahel oli praegu suur arutelu."
Lõke põles.
"Me tahtsime teada..." Mees vaikis.
Midagi suurt oli seal hingel ja see pakitses. Tundus, nagu ta oleks üksi ja pikalt tulnud raske murega, seepärast vist sattuski meie juurde (valesse kohta).
Paat oli tugeva ninaga ja must ja hõljus vaikselt veel.
"Sa tahad vist pikalt-pikalt veel suhelda?" küsisin.
Meie ei tahtnud talt midagi. Paat oli hirmutav ja nagu kusagilt mujalt tulnud. Aga me tundsime tema vastu huvi.
"Ega sul raamatuid ei ole?" küsis järsku mu kaaslane. Mees naeratas, võttis kaabu peast ja hakkas seletama:
"Veel. Me tahame veel."
"Ja kuhu te edasi lähete?"
Mees pakkus midagi kummalist ja ütles siis:
"Mul oli sinu vaarisaga kunagi leping."
"Ja mis teil oli siis omavahel? Mis te tahtsite?"
"Ta lubas mul oma paadikuuris minu asju hoida."
"Te olite mu vaarisa naaber?"
Olukord kiskus tumedaks. Vihma hakkas tibutama.
"Tead, lähme siit ära."
Hakkasime mööda teed liikuma. Vaarisa naaber liikus paadi juurde tagasi ja tõmbas selle kaldale.
"Kuhu me saame oma asjad panna?" küsis ta. Tundus, nagu ta juba arvas end osaks meie grupist.
"Meil tegelt on küll üks paadikuur..." hakkasin seletama.
"Äh, ole vait," ütles mu kaaslane ja hakkas naerma. "Ma annan sulle praegu selle kile. Viska oma asjade peale." Nii ta tegigi.
"Kas sa nüüd jätadki need siia," küsisin.
Vihma sadas.
"Me peame liikuma."
Asjade hulgas oli ka üks raske ankur.
"Me ei saa seda kaasa võtta."
Puhus tuul. Vetele tekkis lainetus ja hakkas virvendama.
"Kas sa tahaksid meie juures kusagil olla?"
"Aga kus ma saaksin?"
Kuhugi ta ei kõlvanud.
"Tead, võid aiamajas esialgu olla paar ööd. Ankur jääb siia. Hommikul tuleme käruga järgi. Siin ei varasta keegi," seletasin.
Saatsimegi tüübi aiamajja magama. Tal oli seal suht hea. Kindlasti palju parem kui telgis, ehkki külmem. Irvitasime veits selle üle.
Hommikul viis ema talle sinna teed.
"Kuidas elad?"
Vend oli suht unine. Kogus mingeid kive enda ümber ja ütles:
"Need on head kivid. Ma olen nüüd Maaga ühenduses."
Tõime talle tiigist vett sellesse akvaariumi, mida ta üritas ehitada.
Uksele tuli keegi naabritüdruk. Vaatas üle ukse sisse.
"Ajou, meil suht kitsas käes. Kanu ei taha püüda?"
Mees raputas pead ja näis sünge.
"Olen star-elder. Võitleme viimase veretilgani."
Samas ila tilkus tal küll juba.
Akent ta ilmselt ei oska parandada...hmmm...
"Kaua siis plaanite jääda?"
Mees vilistas tasa.
"Kunagi..." ja hakkas taas oma minevikust jutustama, endal paat veel järve ääres.
"Pst. Naabrid tulevad. Nad ei tohi meid näha."
Mees aga astus uksest välja, tervitas viisakalt ja asus kohe viisakas dialektis mingist ühenduslülist rääkima, see mis majade vahel on, juhtmed ja elektrikilbid.
Tüübid said aru ja tõmbasid kohe patsaka raha välja.
"Kojameheks ei taha tulla meile?"
Tüüp oligi nõus. Sai isegi tagatoas elada kellegi juures korteris.
Paat vist siiamaani roostetab seal kusagil... Aga ei, oli korralikult välja tõmmatud, noorem õde käis vaatamas. Asju polnud tal ka vaja enam aiamajas hoida.
Siis ükspäev, kui kuuse all teed jõime ja muidu, kõndis mees jälle mööda. Liigutused olid läinud nõtkemaks. Kiristas hambaid ja hakkas kähedal häälel ulguma.
"See on šamaanilaul. Booklet'ist leidsin."
Irvitasime lõbusalt.
Tüüp jauras veits veel natuke aega ümber kuuse ja hakkas korvpalli loopima. Laps oli õnneks juba suur, muidu oleks mütsatused talle küll kahjuks tulnud. Mees mängis seal ja üritas mingit trikki teha. Lõikasin söödu vahelt.
Kamp uusi naabrilapsi liikus selja tagant külje pealt mööda.
"Hallo."
Hõikasime üksteist. Läksid vist kuhugi marju otsima.
Mees oli vahepeal endale noaga puust kepi teinud ja vehkles sellega. Jäi naabritele vahele oma mänguga.
"Nooh, õpetad lapsi," küsis naabrinaine lõbusalt ja naeris.
Mees vehkis veel kiiremini. Nägu läks särama. Toetas kepi maha ja kõndis naabrinaisele lähemale. Hakkasid juttu ajama omavahel.
Naabripoiss sõitis jalgrattaga lähemale ja peatus nende juures. Midagi nad seal jaurasid ka siis järsku kostus prügikastide juurest sahinat. Kass oli pääsenud põgenema.
Naine oli vahepeal lapsega läinud puu taha. Kaevas seal mingit auku. Ei tahtnud neid segada, aga mujal oli liiga lärmakas. Panin selle tüübi kaabu pähe, et neid lõbustada.
Mattis seal midagi maha ja tahtsid vist tammetõrust või käbist puud istutada. Kuusk ja kask olid kahel pool oma kohtadel.
Puhus tuul ja paistis päike. Muru oli kuidagi soe.
Nägin und. See kodupuu on ikka seal õues. Tugev puu.
Ärkasin rahulikult. Oli veel öö. Magasin edasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar