Ikka ja jälle tagasi seal

Pööningul oli jälle rahulik.
"Räägime asjast," lausus ta.
"Miks sa ei tahtnud minuga suhelda, kui ma noor olin?"
Vaikisin.
Jälle sama küsimus.
"Mulle tundub (ja ma tean, et sa ei taha seda kuulda), et mõnikord on universumis asjadel oma ajastus..."
"Sa mõtled nagu Momo's?"
Küünlaleek heitis seinale varju.
Üksik klaverilöök vaigistas ruumi. Teine.
Algas vihmasabin.
"Ei, ma ei nõiu vihma, ma lihtsalt olen loodusega (sünkroonis)," naersin.
"Tajusin ilmselt alateadlikult, et hetk oli pingeline ja tahtis vallanduda..."
"Räägi mulle, sul vist ei ole päris hästi siin kõik?"
"Sõpru on vähe."
"Sõbrad tekivad. Kuula."
Ja ta alustas laulu. Korsten oli veel värvimata. See oli nagu selline rahustav laul, pigem tasane ümin.
Katusel liigutas keegi.
"Varesed."
"Ei, need ei ole varesed, need on tuvid."
"Sa tahad kogu aeg midagi saavutada?"
"Ja sina ka?"
Istusime. Temaga oli hea.