koridor

Oi, ta veetis palju aega seal koolimaja koridoris. Näis, nagu valvaks ta seal kedagi või midagi. Liiga kahtlane, et klassi minna, liiga umbusklik, et koridori valveta jätta. Ja nii ta seal siis passis. Keegi oli talle sinna heast tahtest diivani toonud.

Kui vahepeal oli vaja ära minna, siis ta valvas hoolega, et keegi tema kohale ei oleks tulnud. Kui ta eemalt nägi, et keegi juba istus seal, siis ta kõigepealt vaatas, et kas talle meeldib see inimene. Enamasti ta vältis, aga vahel harva, kui tõesti juhtus hea sõber olema, läks lähemale.

Ta mõnes mõttes nagu nautis seda, et ta ei kuulu kuhugi. Ise ta oli enesele valinud selle nõnda-nimetatud valvuri rolli. Aegajalt läks temast rahvast mööda. Enamasti sai ta nendega hästi läbi. Mõnikord küll tuli koristaja.

Hea asi selle juures oli see, et ta kohtus paljude inimestega. Teda nähti. Ta ei olnud päris varjus. Ja samas, temast ei saanud ka kinni võtta, kuhugi klassi tirida. Ta kuulus koridori...

Iga hetk valmis ära jooksma, nagu halb õpilane; igal hetkel valmis aitama nagu hea õpetaja. Kuulekas ja sõnakuulmatu, ükskõikne ja löögivalmis. Kes teab, kui kaua ta seal oleks redutanud, kui ühel hetkel poleks...

Taavi:

"Läksin diivani juurde tagasi ja keegi oli mu koha ära võtnud. Ta lihtsalt vedeles seal, magas, naeris ja luges raamatuid. Naljakas oli see, et ta oli täpselt minu koha peal. Ta oli selle hõivanud, ta lihtsalt passis seal."

Olin siis sunnitud temaga rääkima... Tuli välja et talle meeldib muusika. Hiljem sattusin talle peale, kui klaver oli keset vana koolimaja lava tõmmatud ja ta komponeeris seal nullist... madalas oktavis e-molli tagurpidi akord järjest...

Kuna ta oli nii hea inimene, läksin ta juurde ja me klappisime väga hästi. Istusin ta kõrvale. Mängisime koos. Proovisime meloodiat luua. Õpetasin talle heliridu. Naljakas.

xxxx

"See, et hinged on läinud, ei tähenda, et koolimaja ei töötaks. Proovi."