õhtu

"Miks sa ei tahtnud kunagi kellegagi koos olla, kui sa muusikat kuulasid?"
"Ma vihkasin neid."
"Ja siis?"
Vahet ju polnud. Tavaliselt olin nendel hetkedel alati vaikides eemaldunud.
Korstnast tuli suitsu.
"Su praad on valmis."
"Mida imet sa siis seekord tegid?"
Ta oleks alati küsinud "me tegime". Ma vist kunagi sellist ühtsust küll ei tajunud.

Ahju leegid heitsid seintele valgust. Toas oli õnneks pime.
"Räägi mulle, kas sa tead, kaua ööviiul õitseb," küsis ta äkki.
"Neil on hästi tugev lõhn..."
Muistsed jooned. Keegi ei kippunud neile kallale.
"Miks sa selle sealt seinalt siis maha tõmbasid?"
"Mulle ei meeldinud see enam."
"Suitsu tahad?"

Keegi ei teadnud, aga tavaliselt ma kunagi ei ütelnud ära. Väga harva, kui nii mitu korda pakuti, et tuli ära öelda.
"Sellega on see, et rahu laskub galaktikasse alles õhtul," alustasin, tundudes endalegi naeruväärne ja tühine. Ometi oli minuga kaasas mingisugune suur kosmiline teadmine.

Oleks võinud ju kalapüügist rääkida. Et kui on juba päris pime ja puust kork läheb kaugele-kaugele ja vajub vee alla...
Õhtu ei olnud kunagi päris. Tee peale hoovas vihast tolmu.
Raev siirdus tagasi.
"Ära palun kuula mind praegu," oleksin tahtnud öelda.
Pöörasin nende poole külje ja karjusin. Näitasin, kui vihane ma olen. Ehk saavad aru. Tavaliselt jääb vähemalt mällu.

"Miks sa need religioossed vennad siit siis minema peksid?"
Läksin veel vihasemaks. Oli raskusi enese-kontrolliga.
"Räägime sellest kunagi hiljem."
Raev ei vaja õigustust ega meenutust. Mis oli, see oli. Loodetavasti enam kunagi ei juhtu. Kadugu kus see ja teine.

Lumi laskus. Olin väga väsinud. Tahtsin saada mõtteid mujale. Nälg.
"Liigume su auras üles-alla," teatas järsku nähtamatu hea tooniga olend. Kui toon sobitus, oli tavaliselt okei. Eriti, kui vajasin rahu, puhastust, taastumist või lausa tervendust.