Sleeping a lot in Aravali and the arrival of Tanya

Next to the hallway where I was guarding and singing was the back room of sleeping. There was a big bed and some shelves and a clock on the wall, which had an interesting geometrical shape: two squares on the top of each other, one tilted 45 degrees, forming a beautiful eightfold pattern. I am sure that it has something to do with the dimensional fields, I think that back then it represented an upgrade from Star of David (from 6 to 8) or an entrance to the next dimensional stage or field, number 8 and the two squares symbolising stability and inner richness.

I used to sleep in that bed as much as possible, or simply lying down there and using the ashtanga breath, looking how long I could extend it. Back then I sometimes lied down there and watched the clock on the wall, breathing two deep breaths in one minute for two hours in a row, my body processing all kind of energies at the same time.

In the nights we were like three guys together, sleeping in one big bed under one big blanket, me with Seti and Ravi, with clothes on. The hindi guys had an interesting way of sleeping: they always pulled the blanket over their head, covering their face. I only saw it in that hotel, in other places I think that I did not encouter such behaviour. It seemed a bit unnatural and funny to me though, blocking the fresh air.

But in the evenings when I was a bit tired I could also guard the entrance by lying down in that back room, and when I heard someone coming, I would jump up and introduce them to the guesthouse. I had learned this trick from Ravi, but he was much better at it. I sometimes missed the guests and they kept on wandering on their own until they met Seti or Ravi or simply left.

So I think I remember that once when I was again resting at the back room, Ravi came in with someone's passport to later make a copy of it, happy as always when he had caught another tourist. But this time I immediately felt a strong connection with the name and picture in the passport that I had flashingly seen. I knew that this person was someone special and I wanted to find out who she was.

Soon after that there came a day where I was working quite hard with the dishes but eating very little. So it was in the evening when Ravi had invited couple of friends over to the rooftop cafe, sitting around a low table. They were eating and drinking and having a good time. Ravi was taking their orders and cooking for them together with Seti or just sitting with them and talking.

My task was to serve them from the kitchen, but sometimes I could also simply be with them. Together with these local friends of Ravi there was also a dark-skinned woman sitting at the table. She ordered French fries, somebody cooked them, and I probably brought them from the kitchen, even though I am not sure about that.

Then it happened again that I had some free time to sit together with them and enjoy their company. The woman started to offer French fries from her plate to others, but they were very polite and always rejecting or only taking first time and only a very little bit.

I had no problem accepting food when somebody offered me, in fact, that is how I mostly lived there. So the next time when she offered food from her plate to everybody, they were all like rejecting, but when she then offered it to me over the table, diagonally, I had an interesting choice to make.

First, I knew that all eyes were on me, because I was the only white person in that group. Then I also knew that according to their traditions and manners, it would be polite to reject the food that I had not bought by myself. And also, any kind of somewhat closer connection with a female in a public group or open area was usually under very careful attention.

But I had not eaten since morning. And then I simply went with the zen thinking: "Look, here's a hungry man and here's the food," and I simply took some fries from her plate as she smiled kindly to me. She looked at me and I felt some understanding and compassion.

Later when all had left, Ravi was upset with me and said: "Look, don't take food from others at the table. It is bad manners and everyone sees that you're this hungry person there, watching other people's food, and it's a shame." But I think that I knew pretty well what I was doing...

Väike sissevaade Aravali katusekööki

Ma olin harjunud Aravali katusekohvikus nõusid pesema - jah, köök oli katusel ja kohvik oli samuti katusel. See kuulus minu kohustuste hulka: hoida nõud puhtad. Teinekord tõusin vara kui hommik oli veel jahe ja õhk oli veel nii värske ja sundisin ennast minema kööki ja alustama külmast veel veidi värisevate kätega nõudepesu.

Võis ka juhtuda, et Seti tegi kõrval chaid või lõikas ingverit või lihtsalt puhastas lapiga lauda... Seti oli kohalik noormees ja Ravi hea sõber, kes ka selles hotellis töötas. Mulle tuleb meelde, et küllaltki algusaegadel, kui ma alles seal hotellis tööd alustasin, tegime Setiga samamoodi köögis kõrvuti tööd ja siis ta lasi oma mobiilist mingit kohalikku Rajastani hindi poplugu, millel oli täiega hea biit ja siis me suht tantsisime koos seal köögis - mina pesin muusika rütmis nõusid ja tema toimetas kõrval, mu vasakul käel.

Nad tahtsid ka mulle chai ja chapati tegemist õpetada, et ma saaksin turiste teenindada, aga kokanduse kohta ma ütlesin neile, et ma ei oska mitte ühtegi rooga valmistada. Pisut ka selleks, et pääseda kardetavatest koormavatest kohustustest, et ma saaksin süüa, mitte ei peaks teistele süüa tegema - kartsin, et ma ei saa sellega hakkama, ma olin söögitegemises väga ebakindel ja niigi oli muid jamasid päris palju.

Chaid ja ginger lemon honey tea'd ma siiski serveerisin ja hiljem teises kohas õppisin ka paremini chapatisid tegema. Seal katusel oli päris ilus ja varsti hakkas sinna ka huvitavat rahvast saabuma.

Sädelus öös

Võib juhtuda, et sa teed midagi täiesti pühendunult ja pannes kaalule kõik, mis sul vähegi on, kogu oma elu, kogu oma olemuse, viimase kui piirini. Ja siis sa teed seda, ja see on nagu meeleheitlik tants pimeduses, sa ei tea tagajärgi, sa võid vaid kaugelt, väikeste märkide abil midagi aimata. Ja ometi see tants või hingestatud ekstaatiline vahekord maailmaga nõuab sult kogu su jõudu ja isegi nihutab su võimete piiri järjest edasi, üle igasuguste mõistlike normide, ja sa hakkad loomulikuks pidama asju, mida sa poleks iial arvanud, et sa üldse teha võiksid suuta, ja reaalsused vahetuvad tohutu kiirusega.

Ja siis ühel hetkel sa oled mingis punktis ja saad aru, et keegi on sulle vastanud, su omas keeles, rohkem kui sada aastat hiljem... Ja sa ei suuda seda uskuda, ja kui see sõnum jõuab kohale ja sa oled täiesti hingetu ja niigi juba ammu sealt kohast lootuse kaotanud, saad sa teada, et.......

Et maailm armastab sind vastu kõige salapärasemal ja põnevamal kombel, üha uuesti ja uuesti, just sinule sobival viisil, justkui ta olekski unikaalselt määratud just nimelt sulle; ta armastab sind täpselt nii palju ja enamgi veel, kui sa oleksid kõige rohkem tahtnud; aga sa ei suuda seda uskuda - ja siis sa oled selles punktis ja oled millestki aru saanud ja ennast tühjaks nutnud ja vaheldumisi õnnest naernud ja kui see sõnum jõuab sulle kohale, suudad sa vaid hämmastunult ja õrnalt, omaette mõned sõnad kuuldavale tuua: ... "ma arvasin, et ei olegi..."

Aga siis alles läheb seiklus edasi, sest endiselt on veel täiesti teadmata: aga kus ta siis on? Ta tuleb üles otsida, aga kuidas? Ja siis sa lihtsalt lähed tunde järgi, millegi ees tagasi kohkumata, ja ootad ja harjutad ja see on nagu jaht ja usalduse test ja kõigi su võimete proovilepanek üheaegselt :) Ja kuidas sa saad maailma pärast seda mitte armastada?

Pushkaris.

Proloog.

Eriväljaõppega dessantväelane laskus kiiresti Maa poole. Ta oli vabatahtlikult tulnud, et siinset olukorda aidata.

//

Küllalt sageli võis juhtuda, et istusin Aravali külalistemaja fuajees ja laulsin. Sealsetel koridoridel oli väga hea akustika ja mulle meeldis katsetada oma hääle erinevaid tasandeid. Kuna aega oli tookord tavaliselt pikalt või isegi veidi ülegi, sain rahulikult läbi võtta erinevat repertuaari oma lemmiksümfooniatest.

Tegin vaheldumisi sügavat meditatsiooni koos ashtanga kogukeha-hingamisega, laulsin, ja harjutasin ka vilistamist. Viimane oli eriti hea, juhuks kui häälepaelad juhtusid jälle ära väsima. Siis vaheldumisi jälle laulmist või lihtsalt meditatsiooni. (Istusin diivanil, väga mugav oli kusjuures.)

Niimoodi lauldes võib teinekord päris sügavale liikuda ja avastada oma seesmistest sfääridest seni varjul olnud teadmisi või oskusi. Avastasin, et kui lasin lauldes häälel tekkida oma kõhu alaosas, võisin tooniga minna eriti sügavale ja madalale.

Midagi väga ilusat, iidset ja ürgset oli Pushkari järve põhjas, ja ma resoneerusin sellega tugevalt läbi laulu. See justkui aitas mul leida neid sügavaid ja ülimadalaid toone mus eneses, ja juhatas mind naturaalselt mulle veel seni teadmata, sügavsinise, tumeda, veepõhjas peituva rahu poole. Tõstsin selle oma häälega üles, aitasin sellel tõusta ja välja tulla, see oleks olnud nagu vana, sajandeid tolmunud tähelaev, mis ootas oma tarkust ja õiget ajajärku, õiget hetke; see oli mattunud järve põhja ja ootas, ootas mind; aga nüüd ma olin siin ja sealsamas ja tõstsin selle oma häälega paar kraadi pinnale lähemale.

See tahtis tõusta ja see oli sügavalt intelligentne. Vee alla peidetud kosmoselaev oleks vist enam-vähem õige väljendus toimunud protsessi kohta. Kes on Pushkaris käinud, see teab, ma arvan, või on kogenud vähemalt pisutki seda maagilist, võluvat rahu, mis õhkub nende sügavast ja salapärasest järvest.

Armastusest tulvil mälestuste voog, aga see ei jäänud kaugeltki mitte mu ainsaks võluvaks kohtumiseks tolles tavapärasest pühamas linnas.

Südamejooned ja seiklused Pushkaris

Kõndisin mööda järve kallast, mööda vana, kulunud kattega teed, roheline pusa seljas ja käsi südamel. Ma usaldasin oma kulgemist ja liikusin edasi naerulsui. Korra sattusin teisele poole järve äärt, treppide kõrvale, kus mõned mehed tegelesid kaamelitega. Puhkasin treppide kõrval kivist müüril jalgu ja ootasin.

Teinekord olin niiviisi ka tolmu sees vedelenud, selg vastu mõnda müüri või kivist sammast, babade kombel, lihtsalt vedeledes, oodates ja päikest võttes. Ent seal müüri juures tuli minu juurde tütarlaps Moon Lake'i külalistemajast ja küsis, et mis ma seal teen. Mis ma talle ikka vastata võisin? Et vaatan lihtsalt ringi?

Siis ta ütles, et ma peaksin oma rohelise pusa ära pesema. "Miks?" küsisin ma. "Sest see on räpane," vastas tema oma lapse suuga. Ta oli jalgrattaga ja oli tulnud mind vaatama, tundis mind eemalt ära, olin ju nende juures siiski paar päeva töötanud.

Kehitasin õlgu ja naeratasin, andes justkui mõista, et minu jaoks pole see probleem. Ja need rajad seal järve ümber, ja vanad ašramid ja kivist majad...

//

Ükskord õhtul olin jälle tulnud Ravi juurest ära - tegelikult ta tahtiski, et ma õhtuti väljas ka käiksin, restoranides turiste püüdmas - ja sattusin järve kaldale väikese ilusa ümmarguse varjualuse alla pinkide peale istuma. Oli juba hiline õhtu ja tuled järve ümber läksid põlema ja Kuu vist ka tõusis, igal juhul tema maagilist kohalolekut oli tunda.

Siis tuli sinnasamasse varjualuse alla üks ränduri välimusega mees ja võttis kotist kandle. Ta hakkas omaette mängima, ta mängis mingisugust oma lugu - see oli improvisatsioon Kuule ja järvele ja siis sellest eristus mingisugune selge meloodia, mis kordus ja jäi kõlama, selline sume, tumedalt mõnus, sünge ja salapärane, nagu vist ainult Pushkar olla võib.

Ta mängis ja ma kuulasin rahulikult. Hiljem liitus temaga tema tüdruksõber, kes ka kuskilt välja ilmus ja tal oli vist trumm kaasas, ning ta hakkas oma kandlemängijat tasaste trummilöökidega saatma. Vahepeal tuli keegi turist või kohalik ja küsis, et kust rändur pärit on. "Planeedilt Maa," vastas ta. See jäi mulle meelde.

Hiljem, kui ta ära läks, tänasin teda vaikselt ja jäin sinna samma rahulikult mediteerima. Varsti tuli sinna kamp kohalikke noori, kes küsisid, kust ma pärit olen. Mõtlesin, mida neile öelda. Planet Earth? Estonia? Kumbki ei tundunud õige vastusena. "India," ütlesin siis ja muigasin kergelt, tahtes rõhutada oma kohalolu praeguses hetkes. Nad ei uskunud ja naersid ja tögasid mind edasi oma küsimustega. Ma naersin ka pisut ja tundsin ennast veidi ebakindlalt, aga ei suutnud neile rahuldavat vastust leida.

Siis tõmbusin veidi tagasi meditatsiooni ja harjutasin end-mitte-häirida-laskmist ja see õnnestus! Ja ma julgesin mediteerida otse selle noortekamba ees, näoga järve poole ja nad ei häirinud mind enam ja ma julgesin, julgesin näida kuitahes imelik, ma teadsin paremini, mis ma tegin, ja nende juuresolek ei ärritanud ega seganud mind enam nii palju. Võisingi olla mina ise ja täiesti teistmoodi kui nemad.

Siis nad vist läksidki ära või igaljuhul varsti me lahkusime teineteisest. Tagasi hotelli ja Ravile seletama, et miks mul ikka ei õnnestunud sealt restoranist turiste püüda.

4. märts

Olen hakanud üha sagedamini pause võtma ja pakin vaikselt asju kokku. Ainult et kuhugi pole enam ära minna.. Kas te saate aru? Aeg on taaskord läbi, ent seekord pole mul vist enam kuhugi hüpata.. Ma pole niimoodi harjunud.. Olen harjunud põgenema ja salaja või poolsalaja ettearvamatult ründama. Aga nüüd nagu polegi kuhugi enam väga ära põgeneda.

Torm hakkab vaiksemaks jääma. Vist jäimegi ellu ja vist hakkabki maha rahunema... Ma ei tea. Päike piilub ettevaatlikult pilve tagant.

Külastajaid on täna õnneks vähe olnud ja olen saanud siin küllaltki rahulikult aega veeta. Pole nagu enam kuhugi kiiret ja pole ka enam midagi paaniliselt, rutuga välja öelda. Targem on vaikselt olla...

Mälestusi

Midagi väga head oli juhtumas ja tahtmiste ja tahete õrn tulv voogas üle minu ja ma tundsin, et ma suudan taaskord tõusta ja rõõmus ja elus olla.

Ma oleksin tahtnud põgeneda, pidevalt, põgeneda ja tahtmatult ära joosta selle eest, ent sisemine laps pidas vastu ja hoidis end ja hoidis end ka kursis.

Tuhanded voogasid üle mu pea ja ma hoidsin omale seda, mis mul oli, ainult minu enese päralt, ainult siis ja ainult tookord. Veidike veel ja – ?

Suhtusimegi siis sellesse kui avanssi, kui millegisse, mis poleks tohtinud veel pärale jõudnud olla, aga ometi oli, võisin seda tegelt katsuda, päriselt ka.

Ma lõpetan nüüd ja ma vajan puhkust.