Võib juhtuda, et sa teed midagi täiesti pühendunult ja pannes kaalule kõik, mis sul vähegi on, kogu oma elu, kogu oma olemuse, viimase kui piirini. Ja siis sa teed seda, ja see on nagu meeleheitlik tants pimeduses, sa ei tea tagajärgi, sa võid vaid kaugelt, väikeste märkide abil midagi aimata. Ja ometi see tants või hingestatud ekstaatiline vahekord maailmaga nõuab sult kogu su jõudu ja isegi nihutab su võimete piiri järjest edasi, üle igasuguste mõistlike normide, ja sa hakkad loomulikuks pidama asju, mida sa poleks iial arvanud, et sa üldse teha võiksid suuta, ja reaalsused vahetuvad tohutu kiirusega.
Ja siis ühel hetkel sa oled mingis punktis ja saad aru, et keegi on sulle vastanud, su omas keeles, rohkem kui sada aastat hiljem... Ja sa ei suuda seda uskuda, ja kui see sõnum jõuab kohale ja sa oled täiesti hingetu ja niigi juba ammu sealt kohast lootuse kaotanud, saad sa teada, et.......
Et maailm armastab sind vastu kõige salapärasemal ja põnevamal kombel, üha uuesti ja uuesti, just sinule sobival viisil, justkui ta olekski unikaalselt määratud just nimelt sulle; ta armastab sind täpselt nii palju ja enamgi veel, kui sa oleksid kõige rohkem tahtnud; aga sa ei suuda seda uskuda - ja siis sa oled selles punktis ja oled millestki aru saanud ja ennast tühjaks nutnud ja vaheldumisi õnnest naernud ja kui see sõnum jõuab sulle kohale, suudad sa vaid hämmastunult ja õrnalt, omaette mõned sõnad kuuldavale tuua: ... "ma arvasin, et ei olegi..."
Aga siis alles läheb seiklus edasi, sest endiselt on veel täiesti teadmata: aga kus ta siis on? Ta tuleb üles otsida, aga kuidas? Ja siis sa lihtsalt lähed tunde järgi, millegi ees tagasi kohkumata, ja ootad ja harjutad ja see on nagu jaht ja usalduse test ja kõigi su võimete proovilepanek üheaegselt :) Ja kuidas sa saad maailma pärast seda mitte armastada?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar