juhuslikke

Kas tõesti võib olla, et mulle on antud võimalus puhkuseks, pärast seda, kui ma olen seda nii mitu korda küsinud? Ma saan ju rahulikult ja lihtsalt olla, ma ei tüki kuhugi, kõige vähem kuhugi suurele, kurnavale esiplaanile. Kui on palju küsimusi - rahustavalt suuname neid.

Tont teab, olen justkui energiast täiesti läbi, tühi, jõuetu. Vaevu hulgun ringi nagu vaimolend. Andestust, aga taastumiseks läheb ilmselt ikka vist natuke aega.

Ma ei söösta enam appi kuhugi kohtadesse, kus mind ei ole vaja. Ma tean, et "palun saage ise hakkama" on vahel palju palutud, ent ma näen, et see on siiski teatud juhtudel võimalik.

///

On the verge of the collapse of the Western society, monetary-influental currency-based economical devaluation-crisis, we head back to our true nature, our hearts, our wisdom, full of love and smile. Whatever we have learned on this journey, it can become a valuable experience during the practice.

///

Maakond,
lubamatu laev
läbikäigu teemant
unustatud kaev

aeg on tulla homme
kui on ilus kuu
säravvalges tuisus
läbi kumab puu

//

hambunud deemon
värisev raev
sätendav lõue
kiirustav naer

///

Läbi tumeda tuisu kiirustab bodhisattva oma eesmärgi suunas. Vastleitud julgus taandub rahu ja armastuse nimel korda saadetud salajaste tegude ees.

// ***

Maakera ümber needusi tulvil kaitsekiht
Haavatud üleolek
Rõvedustega ümbritsetud kaitsekiht koosneb järgmistest solvangutest:
"mine perse"
"värdjas"
"munn"
"mida sa siit tahad"
Astraaltasandi kohal, mustade linnade kohal, võib kuulda tiivuliste vampiiride udupeent laulu.

Tumedate needuste küüsis
langesime üha sügavamale
põrguvärava suunas
"häbitu tõhk"
"kollanahkne raip"

Mina alati vist olen kuulnud neid asju.

valge värdjas sisalik
unustamatu hullumeelne
serpent of light
valguse madu

"Lugusid Orioni blokaadist"

Läbi tuisu sööstis näljane ahv ja kargas puude varjust kallale oma kaaslasele. Valimatult hoope jagades sööstis kannatanu edasi. Pimedus laskus, tuli öö. Kehade vahelt puges sisse üksik hulgus ja tuli lõkke juurde.

///***

"Issand kui rõve auraväli sul on, parimal juhul isekas liider, halvimal juhul suitsiidirohke..."
Lugeja kippus koerte kallale.
"Sööb meie eest kõik toidu ära ja meile ei jää midagi. Ma kuulsin, et sa olevat löönud kedagi ja siis öelnud, et käigu kuhugi..."
Lappasin haavatud, laguneva raamatu kaasi.
"Vaatamata isekale toimetulekuoskusele suutsime hakkama saada suurema madinaga, läheduses olev vana raielank võib seda kinnitada. Ju me siis tahtsime tõestada..."
"Et olete omad?"
"Et me suudame muuhulgas rasket tööd teha."

///****

Magical viewpoint of the Pleiadese:
"No matter what, you keep going."

///

Taevast langes alla udu. Hakkas sadama ja vihmamärjal teel oli näha üksikuid tigusid, katkendlikke jälgi mõnest suurest masinast ja paljale jalale ebameeldivalt teravaid väikseid kive, vahel sekka ka männioksi.

Superstaari-saate Janno kõndis ebakindlalt mööda käsipuud edasi.
"Olge nüüd rahulikult," naeratas keegi.
Tuul tõusis. Vete peal oli näha esimesi piisku.
Võimas tunne haaras meid üleni.
Kadunud õngekorki ei sanud enam tagasi, see oli liiga kaugel.

Märgade hulgustena ilmusime lõunalauda tagasi.
"Sina pesed täna nõud."
Hilja, süüdistus oli juba langenud.

****

Kunagiste varemete vahele oli jäänud kinni üksik suurem oks. Nõjatusin sellele õrnalt, et teha kindlaks, kas see ei murdu. Tundus liiga ebakindel. Üksik põrnikas lendas üle. Hammustasin huulde.
"Päris pikk päev vist tuleb," käis mõte läbi.

Saabaste vahelt vaatas vastu hulk rohtu.
"Mingid pärismaalased olete või?" küsis keegi.

""""

Tiina vähemalt juba ammu sai aru ja ei rääkinud rumalusi. Kunagine moosekant pani oma pillid kokku ja lahkus tundmatus suunas.

Rääkisin. Katsusin nii palju rääkida, kui ma vähegi sain. Et võita tähelepanu ja lihtsalt oli vaja. Kummaline.
"Teie kõnekeskus on tugevalt häiritud," kostus tagant.
Võtsin seda kui isiklikku vaikset palvet.

Hirm lahtus. Tiivuline harakas katsus maanduda. Puu oli katki, mädanenud lehtede vahelt tundus saabuv sügis veelgi ilusam. Kõndisime edasi.
"Mäletad, kui ma tahtsin sulle midagi öelda, aga ei saanud?"

Olime eksinud. Vete kohale tõusis taas tuul.
"Kuidas ma oleksin pidanud teadma?"
"Nad on sul jälil."
Kadusin roostiku vahele.
"Minu käest sa ei pääse," kostusid hääled eemalt.
Lebasin rahulikult kõrge rohu vahel. Mustjas pilv liikus loojangu suunas.
"Kus sa oled?" ütlesin rohkem omaette. "Hindudel oli kombeks..."
Lugu, mille jätkamiseks oleks pidanud...
"Tead, ma teen sulle natuke süüa ja siis võime edasi olla."

****///

Olin mures. Kogu Atlantis oli langenud. Terve riik ei tahtnud enam kuuldagi kellestki kuningast.
"Sinu muusika ei ole piisav," ütles keegi. "Aga miks ta siis ära läks?"
"Sinu põhjendus ei ole piisav," vastasin.
Tuimalt hakkas keegi flööti mängima. Vastased taandusid.

:::::::

"Tagasi tõe juurde."

Hullunud koormaid kandes ja omaette vilistades jõudsime tagasi metsikusse kohta, lõkketossu ja veeauru tulvil järve äärde. Muusika kostus üha valjemini.
"Kui sa oma emale ära ütled..."
Teadsime, et tagasipääsu polnud. Lõke lõi uuesti loitma. Valjult vandudes raksatas järgmine oks.
"Murest murtuna otsustasin siis teepervele pikali heita," jätkasin oma jutustust. Võib-olla see oligi üks jutuvestmiskoht? "Jäin peaaegu magama ja tuli kiirabi. Lasksid mul tee äärest paar meetrit edasi minna ja sõitsid edasi."

Kogusin jõudu ja unustasin taas, miks ma sinna olin tulnud.
"Kes te üldse olete ja mida te must tahate," küsisin hääletult.
"Meie oleme sinu vaimud. Söö rohkem. Sa pead sööma, Taavi."

Mäe kallastel kasvas tugevalt lõhnavaid pajusid.
"Hommikust, mees. Meie juba ammu oleme siin."
Jõudsime lagendiku serva.

:::::::.......::::::::::