rõvvedusi

Maised rõvedused asendusi hästi-töötaval hälvikute süsteemil põhineval korraldusel, mis teatas järgmist:

ettekavatsetud avaldus
kolmanda järgu ahvide
viimasekordseks
saatmiseks
põrgumaja
tapalavale

::::::

Ent kuidas me oleksime pidanud siis reageerima? Kogu seda hullust arvestades tõmbubki joogi tahtlikult tagaplaanile ja jälgib vaikides kaaskodanikke nagu tulnukaid tundmatult planeedilt.

Hamstrid sööstsid vastu kolmesel ülesehitusel põhinevat topeltmustrit, endal huul verel. Põnevil jälgisime, kuidas tahtmatult kokku jooksnud emaplaadi väliskest kärssama läks.

Muusika muutus üha valjemaks.
"Oh õudust, oo ökokatastroofilist!" karjatas keegi. "Viige need sisalikud siit ometi ära!"

Hapu klaasitäis kopsuröntgeni vedelat ima, ja juba võisimegi Taeva suunas minna. Kärgatas pauk.
"Tagasi, raisakullid!" hüüdis korravalvur. "Venemeelsed olete!"

Päris hea oli olla, kui olime juba veidi seda sinkjat sodi ka maitsta saanud.
"Vihkan sind, sa igavene hälvik!"
Saime aru. Metsa vahelt paistis juba kuu ja kellegi tuled. Sööstsin kohalt. Taevasse paiskus tihe aurupilv. Mõtetesse laskunud vanamees kattis uuesti laua.
"Kirevase päralt, olete teie alles omale sita suutnud kaela tõmmata," läks jutt edasi. "Eila veel polnud neid pasapeetreid nähagi."

Tarbetu oli hakata tõdema vastloodud vaimuüllitiste tegelikku otstarvet, selleks olid nad liiga suured, kohmakad ja veidrasisulised.

värdjas pederast
räpane hukk
türa lits raisk
homme tõmban sulle igast
needusi kaela
värdjas
türa küll
tuled ja lõhud
meie
muuli
pealaest jalatallani
hull
lits

Hommikune suits sai vaevu kaduda, kui pinnale kerkis järjekordne nahhui-lähev mootorsaan.
"Hei, putsi-karva-vitud!" hõikas keegi.

Koonusjas haigus laskus aeglaselt aarialaste neetud soo suunas.
"Häbematud töllmokad! Vihkame teid enim!"
Saamatult klobistas Jaroslav kandu. Hullumeelsed tuled olid endiselt oma kohtadel. Vaid veidi oli kuhugi suunas jäänud.

Käige
sööge
nõiad