lühilood

Hoonetest lähtuvad rajad... Must-valged, nagu Kamikaze'del kombeks. "Hommikust, sir!" Tee peal kohtun tühja ja väsinud ämbrit.

Muusika jääb vait. Helid lakkavad mängimast. Komistame millegi suure otsa.
"Sibelius 2" teatab mees.
"Kust kohast?"
"Mul on need DVD-d."
Tõmban pira. Proge ei tööta.
Alistun. Nurgast kostub sahinat. Teevesi läheb keema.

Alkohol ei mõjunud hästi. Nagunii... nii ruttu... vaja sibulaid panna keema. Must pipar. Õli.
Jooksin jälle joogast ära. Tõin poest ruttu leiba ja võid. Kalkuni-liha ei tohi praegu.

Armastasin vaikides kaduda. Polnud nende asi nagunii. Tee peal kohtasin muuhulgas paari kummalist meesterahvast. "Jookseme ruttu ära," ei ole lahendus, ütles üks neist möödaminnes teisele.

"Saad ju aru küll, mul on sult palju tahta," ütleb naine. Talle ei meeldi, kui ma haige ja passiivne olen. Justkui ma nimelt tahaks blokeerida mingeid asju.

Räägime ilmast siis seekord. Nagu Peeter.
"Lähme tagasi" katsun ma kuidagi öelda. Aga kohv on maru hea.
Joonistame sirelipuust ühe pildi.
Tänaval jälle keegi tuleb. Kaome majade vahele.

//

Saime asjaga ühele poole. Vesi kustub.
"Joome rahus edasi."
"Tead, mul polegi üldse nii palju uudiseid."
"Mind väga ei huvita see..." tuiun eesmärgiga tempot maha võtta.
Katsun ahju. Soe on veel.
"Kui me kunagi varem siinkandis käisime, olid meil ühed asjad kaasas," alustan. "Mäletad?"
"Verine haav?"
"Ei, nagu nuga või lause..."

Mähkisime ta sisse siis...
Veetlus. Olek. Tahe.
"Talle vist meeldis sealtkaudu tulla?"
"Joogu surnuks end," paiskub pool-ahastus armastuseks lapse vastu.

Lõpuks on maja valmis. Aeg sisse minna.
"Kärakat sul vist ei ole?"
"See on minu lume-onn, tobu."

Tuleb kevad.
Majade-vaheline lumi on juba osaliselt kadunud. Lirtsutame järve poole.
"Huvitav, kas jää veel kannab," küsib Tormi.
Alati väga humoorikas.
"Ilmselt ei kanna."

Viskame kive ja uurime muidu ümbrust. Puud on veel veits märjad. Kajakad. Järelikult peab kusagilt lahti olema.

//

Hundu jookseb meile vastu. Ta on uus tegelane, nagu selline valge-hall koer.
"Mis teed siin?"
Pistab punuma. Teeb rõõmust metsavahel ringe.

Suured puud ja mitte nii suured puud. Komistame millegi tuttava otsa. Sigaret veel suitseb.
Hallikas auto.
"Mis teed siin?" hõikame.
See on ju Naabri-Rein.
Ta ei vasta.
Läheme mööda männiokkaid täis teed edasi, künkast alla orgu.
"Sul ei ole kassi?" küsib keegi.
"Lõpeta juba see kassi-jutt," vastan. "Ma tahan rohkem inimestega suhelda."

Jaa, aga kus need inimesed on siis... Oleks veel, et käiks veel koolis või kuskil...