Kuidas mul klaverimäng edeneb // How's the piano playing going

Mälestusi pühapäevast, 24. jaanuarist 2016

Nägin silmanurgast oma selja taga üht meesterahvast, kes seisis, käed risti rinnal. Tundsin ennast natuke ebamugavalt, ja meenus muusikatundidest saadud kriitika. Mõtlesin selle peale, et miks muusikakoolidesse on raske sisse saada. Ja miks üldse on raske ennast teinekord loominguliselt väljendada. 

Mulle tundus, et raske on ennast üldse kuidagi väljendada, kui kuulaja hoiak on pidevalt kriitiline. Ma pean selle all silmas seda, et pidevalt tuleks justkui elada hirmu all, kas tehtu oli õige või vale. Tahaks vabaneda kuidagi sellest. Ja nüüd harjutangi. Luban endal eksida ja harjutan ka nooti, mida ma ei oska ja lähebki valesti.

//

Memories from Sunday, January 24th, 2016

From the corner of my eye I saw a male standing behind me, hands crossed on his chest. I felt a little bit uncomfortable, and I recalled the critics that I had got from the music classes. I thought why is it hard to get into the music schools. And why is it sometimes hard to express yourself creatively at all.

It felt that it is hard to express yourself, when the listener is constantly in a critical/criticizing position. By this I mean that somehow we should live under a constant fear, if the move that we made, was right or wrong. I would like to be free of it. And now I am practicing. I allow myself to err and I also practice notes, that I cannot yet play, and it does go wrong.

Üks veel varasem lühijutt isa arvutist

elasid kord himaalajas 2 kaljukitse kes tahtsid kangesti puksida.

ühel päeval otsustasid nad puksida kõiki vastu tulijaid.

nii nad tegidgi. aga kotkast ei saanud nad üldse puksida.

küll nad tegid kõrgeid hüppeid. küll nad venitasid kaela

aga kotkast nad ei saanud puksida.siis hüppasid nad kotka selga

ja lendasid kotka pessa. kus kotka ema andis nad poegadele

söögiks.

 (kirjutanud Taavi 14. detsembril 1997)

Üks varasem kiri

14. september, 2015

Ma käisin korra seal rõskust täis tulvavee alla jäänud tuhandeist tuulist murtud tubades, see hirm, mis jäi öösse, tahtis mind endaga kaasa tõmmata, aga tuli välja, et see käpardite kamp polnudki midagi muud kui suuremal hulgal kokku kogunenud kamp salakavalaid argpükse, hämaraid lugusid täis, jah, ja see polnudki tõredal ega tõsisel kombel nii õudne, kui eemalt vaadates hämarduvat poissi pimedusse kadumas nägin, vaid ma lasin tal minna, tuhastuda pimedasse sügisöösse, aga ei, ma teadsin et ta tuleb tagasi, ta on alati jõudnud, ja kuigi ma ei suutnud jätta imetlemata seda hullumeelset julgust ja jõudu, millega ta tarvilikul hetkel tegutsema asus, ei suutnud ma siiski arusaada seda hämarduvat nukrust, seda tumedat rahulolematust ja eemalolevat kurbust, nagu ta ei suudaks kunagi iial enam nii õnnelik olla, nagu ta seda praegusel hetkel oli ja olla võis.

Siiski, see oli kadunud ja läinud, võib-olla igaveseks, aga ma teadsin, et see ei ole tõsi, see ei saanud tõsi olla, see ei tohtinud tõsi olla, ma ei tohtinud lasta sellel juhtuda, ma lihtsalt ei tohtinud anna andeks anna andeks anna andeks. Noh see äng, see hullumeelne ja vangistav äng, täis vastikust, see jälestusväärne, seinu üles mööda kriipiv, jälkust täis ja tulvil hirmu, seinu mööda seinu mööda seinu mööda.

See polnudki võib-olla sellisel õhtusel ajal enam kõige tähtsam, kunagiseks kadunud jultunu viimane soov, mille õhutusel ma olin valmis kõigeks, ma ei saanud sinna midagi parata.

Noh, tulevate, ligi hiilivate põlvede jaoks oli see muidugi - kas ta võis isegi päris kummaline näida? - kõige kohutavam silmapilk võib-olla üldse selle maailma ajaloos. (Aga no kedagi väga vist ei kottinud ka enam ehk, või nad lihtsalt ilmselt ei teadnud ega hoolinud nii palju.)

Aga saad sa aru, tal oli pohhui, ta oli treenind tal vahet ei olnud, kui, siis ainult neil mõningatel üksildastel hetkedel, kui ta vaatas silmagi pilgutamata üles tähistaevasse ja lasi paljajalu mööda maanteed ja peitis ennast metsadesse kui asi liiga hulluks läks ja või siis ehk tollal, kui sa veel üldse millestki aru ei saanud.

Ma siiamaani väga ei saa, aga noh, mis teha, ja siis ta lihtsalt heitis end naerdes sellesse sügavikku, sellesse kohutavasse öösse, sest kusagil sügaval oma hinges ja südames ta kogu aeg teadis, et kõik on mingil harukordsel viisil jumala okei.

See polnud võimalik, see ei saanud tõsi olla, see lihtsalt ei saanud võimalik olla aga ometi ta tegi ja ta ise ka päris täpselt aru ei saanud, kuidas ja miks need põhjuslikud seosed või hämmeldust tekitavad momendid käisid, aga ta lihtsalt läks ja pani täiega ja tagantjärele ehk vaatas järele natuke rohkem aga ega ju sügavamaks analüüsimiseks ka väga ju veel aega ei olnud.

Noh, pmst see oli üks korralik andmine, aga ma tegin metsas ise tuld ja murdsin majadesse sisse, kui nad vajalikul hetkel minu lähedusse ilmusid, alati võimalikult ootamatult ja just siis kui ma seda kõige vähem oodata oskasin, ma armastasin seda aga noh jah, tundub, et ta on ju ikka veel alles ja ma armastan palju rohkem ja ma tunnen ennast palju paremini kui siis, kui nad läksid ja no ma kohe üldse ei saanud aru, et kuidas ja miks, aga tundus et see vist suht oligi tolle aja standard. Minu pokkeriblogi on selle kõrval käkitegu, no appikene mis see nüüd siis oli ja juhtus?, ma tõepoolest tahtsin kaasa mängida aga lihtsalt tõmbas väga ilusaks ja diibiks ära ja nagu minu puhul ikka, viskas kuhugi teisale ja tõsiseltvõetavamasse variatsiooni ära.

No tõepoolest, mul oli hästi naljakas ja tõesti, Indias ka ma olin enamiku ajast hästi rõõmus välja arvatud siis kui ma lahinal nutsin aga noja see oli ju ka hoopis teistel, sügavamat rõõmu teenivatel eesmärkidel nii et see oli ka ju omamoodi tore ja hästi hästi ilus! Võib-olla kõige ilusam üldse!

Ja kui eemalt vaadates tundus, et mul oli väga valus - noh, tegelt mul ju oligi! - siis ma omamoodi sain kogu aeg aru, et see just muudabki kogu selle reisi tõeliseks ja et noh nii peabki olema ja see teebki mehest mehe ja minust minu.

Nagu seal sõrmuste isanda kääbiku teises filmis: "If this is love then I don't want it. Why does it hurt so much? - That's because it was real."

See kuidagi hästi lohutab mind alati.

No, eks neil jälgijail ole ka lihtsalt igav ja või no eks ma kuidagi ikka püüan neid inspireerida!

Palju edu sulle sinu tegemistes ja tervitan, nagu mu vanaema mulle ehk mõnikord no ikka täiega solvunult kirjutaks.

Sa oled just see mis sa pead olema sa oled täpselt see mida on kõige rohkem vaja

Mõeldes klaveri taga mängust // Thinking about the game while playing piano

Kui ma olin väike poiss, nägin ma mõnikord ikka unes, et olukord kiskus kohe väga jubedaks. Siis ma sain alati unest väljuda, kujutledes, et see unenägu on nagu arvutimäng ja vajutasin mõttes Esc klahvi. See töötas väga hästi.

Täna klaverit mängides mõtlesin, et kui keegi meist on karakterina/mängu tegelasena sattunud olukorda, mis talle ei meeldi, kas ta siis suudab vabalt sellest olukorrast väljuda. Nii vabalt, nagu Esc klahv mõnes vana aja arvutimängus.

Mis ma aga avastasin, on see, et enamik rahvast on mingites jubedates stsenaariumites kinni, s.t. me oleme unustanud, et me oleme karakterid või mängu tegelased ühes suures mängus. Ja Esc klahv ei tööta, kuna programmeerimises tekkis viga. Ja siis kõik ongi kinni kuskil allilmas ja on niivõrd haiget saanud, et nad on isegi unustanud, et tegu on ühe suure mänguga, mis programmeeriti väga iidsetel aegadel.

Aga mõnikord ikka esineb lähtekoodis vigu, või otsustab keegi hakata viiruseid programmeerima vms või areneb mäng sellises suunas, et karakterid lõhuvad liiga palju häid tavasid ja mängu ilu läheb kaduma. Sellistel puhkudel on tegelikult päris tavaline, et mängumeistrid saadavad karakteri asja uurima, et ta siseneks vigasesse mängu, uuriks välja, mis värk on ja teeks asja seestpoolt korda.

Sellistel puhkudel tuleb järgida ka ausa mängu reeglit, mis tähendab, et mängu sisenev karakter peab seda tegema teiste mängijatega võimalikult võrdsetel alustel, s. t. kui ülejäänud karakterid või mängijad on teadvuse kaotanud või ära unustanud, et nad on üldse mängijad, võib juhtuda, et ka sisenev karakter või missioonitundega agent unustab tahtlikult sündides selle ära, kust ta on tulnud, ja alustab nii-öelda puhtalt lehelt, et siis sobival hetkel oma päritolu taaskord üles leida.

//

When I was a little boy, I sometimes used to dream, that the situation got really scary. In those cases I could always exit these dreams by simply imagining that it is a computer game and then pressing the Esc key. It always worked like a charm.

Today when playing piano I was thinking about this. If someone of us has fell into a situation that he or she does not like, can he or she then exit this situation freely. As freely as pressing the Esc key in some old-school computer game.

But what I discovered, was that most of the people are stuck in some kind of horrible scenarios, by this I mean that we have forgot, that we are characters or persons in a game. And the Esc key is not working, because there was an error in the programming. And everybody is stuck in lower worlds and hurt so much that they have even forgot, that they are in a game, which was programmed in very ancient times.

But yes, sometimes it happens that the source code is faulty, or someone decides to program viruses or the game develops in such a direction that the characters who are playing break too many of the game ethics and the beauty of the game gets lost. In such cases it is actually quite common, that the game masters send a new character to investigate, so that he or she would enter the faulty game, would find out what's the matter and would fix it from the inside.

In those cases you must also follow the fair game rule, which means, that the character who enters the game, must do it on equal terms with the other players. By this I mean that when the other players have lost their consciousness or forgot that they are players in a game, it could happen, that the entering character or player or an agent with mission will voluntarily forget where he or she is from when taking birth. He or she will then start from a new page, so to say, and will find out about his or her true origins later in the game.

Näituse avamine

Täna mängisin esimest korda üle pika aja avalikus kohas publiku ees. Tunne oli võimas ja sain päris toredat tagasisidet. Korra tuldi Kuku raadiost intervjueerima ja Minna ema ronis samuti üle barjääri ning ütles tere, veiniklaas käes.

Muusikaliselt oli küllaltki sügav kogemus. Katsetasin erinevaid variatsioone ja tegin Estonia

tiibklaveriga lähemalt tutvust. Sügav ja sametine heli, väga mõnus instrument mängida. Ka ruumis tekkis lõpu poole täitsa hea tunnetus, suutsin vist kuidagi parajat tasakaalu hoida, nii et heli ei ujunud enam ringi.

Pisut häiris see riie, mis oli klaverikeeltele summutamiseks peale pandud, ta tegi sellist ebameeldivat tirinat, kui tugevamalt akorde vajutades keeled veidi enam vibreerima hakkasid.

Vahepeal tekkis mul tunne, et see klaver seal kunstihoones on justkui kosmoselaeva juhtimiskeskus.

Esituse lõpuosas läksingi sügavuti kaugetele helimaastikele ja otsisin kontakti ning leidsin selle; tunne kasvas ja võimendus ja leidsin üha enam lähedust ning erinevaid viise, kuidas kõrgemalt ja kaugemalt erinevaid meloodiaid ning tunnetuslikku tarkust allapoole tuua ja tõlkida; mingisuguse huvitava süsteemi poolt saadetud taevane teave leidis tee läbi minu sõrmede ja formuleerus mõistatuslikul kombel klaverihelideks, vahetasime omavahel informatsiooni ja see kõik oli muusikaliselt vägagi voolav ja erakordne.

Pärast öeldi, et olin mänginud kaks ja pool tundi järjest. Kõik mu keha rakud vibreerisid, mul on varemgi juhtunud, et lähen nõnda sügavuti oma mängitavasse voogu sisse, et tagasi tulles jääb järelefekt mind veel nii mõnegi minuti jooksul saatma. Trepist alla jalutades nägin inimeste ümber justkui erinevaid helilaineid ringlemas, kergelt udusena.

Situation update // What I got so far

Let's say you create certain timelines with the intention that they would be ready for a certain date. But while creating these timelines you might be unaware of the serious crimes in the causal fields that will actually deprogram your intentions in such a way that you would not even imagine, simply because you have never consciously looked at those causal fields.

So, let's say you start to create something with the intention that it would be ready, let's say, for example 2017. But at the same time there are very deep causal aspects that would block these intentions, unless certain conditions are met.

Ok, let me be a bit more specific now. I think that there are time limits for universes, the limits how far or how long a universe can exist in the dark before it gets destroyed or gets back into the light. These limits are huge. I am not even talking about years or galactic years or anything like that. I think that it has more to do whether or not certain forces decide if an universe or set of universes is worth existing anymore.

Also it has to do with pure logical facts. Let's say there's a huge set of universes that is stuck at a certain "world".  By this I mean that, let's say the 3rd world of a game does not require having emotional body, but the 4th world requires it. So when the time limit reaches when it is time for this set of universes to enter the 4th world, but they don't have an emotional body, they're in a big fucking trouble.

Also, they might have an emotional body, but when it is full of pain and guilt, they simply would not want to exist because of these conditions.

Ok another example. Let's say a there's a big road and a lot of cars are driving towards their doom, because at the end of that road there's a big gap simply because the road makers have failed. And the cars are coming in faster and faster but the road is not ready. And of course the drivers are unaware where they're going.

This is just an example but it is similar to what I described before. Sometimes it happens in games and causal fields that some timelines get disrupted. And when I say timelines, it could be like a big fckn huge timelines. I am talking about the purposes of sets of universes. 

So unless these fields somehow get to a certain state where certain conditions are met, these timelines would probably end, and they would end fast. How do these endings happen? Well, let's say a certain monster, who has been trained for these purposes, will come and absorb the portal galaxy, or a meeting point of many different universes. This is just an example of how it could have gone.

This all is a bit new to me as it is the first galactic night for me. Usually the galactic nights are meant to dream and create the world in a beautiful way for the following galactic day. This is what I did. It was very close. The darkest point was the night between September 16th and September 17th, 2015. It had to do with justice and causal aspects and the acceptance of truth. But because of pure love we made it. It was very close. I do not want to exaggerate, but there was a big fckn gap and the disruptions between the dimensions were huge and the roads were unbuilt. By the roads I mean mostly emotional roads in the causal fields, such as Beethoven's Sonata number 29.

This sonata played a big part in the creation of the shower cabin. I was cleaning the hallway while listening to it from the speakers, and this allowed the space later to be used to get the shower cabin. My sister got it thru my father, but the way it was brought there was interdimensional and not a standard way of purchasing a shower cabin. Later this cabin was used for some nice connections, protection and healing.

I know that this needs a little bit more clarification, and also the far-distant childmaking thru the piano. Basically it has to do with the emotional capability of a person, how far into the depths of your soul you can go and transmit the intel through the emotions from as causally deep as possible. Also you need to be very honest with yourself in this. How do you get honest with yourself? For example, by purifying your emotional body. How do you do this? By practicing music, for example.

So back to the transition between the worlds. Let's say the 3rd world is not dependant on emotions, but you will need emotions for the 4th world. So if you have destroyed your emotional body in the 3rd world several times, it is pretty hard to enter the 4th world when it is time for it. So unless there's some persons who help you with your emotions, you would die, and all of your progress so far would be disrupted once again: by this I mean you would destroy your emotional body again, but this time for real and this time together with your soul, because you would had reached the huge time limit without the necessary conditions of passing the gate.

Another example. Let's say you ride a horse and then you want to enter a bar. But at the bar they do not allow horses. So what do you do? If you keep ramming the gateway or the walls of the bar with horses and killing them all over, it does not make it any better. So you would probably die of thirst unless you find out that the barman is simply not allowed to allow horses in the bar, they would destroy it and he loves his bar very much.

In such a way, there are certain beings who love their home so much that they simply cannot allow it to be destroyed by unaware horsemen. So they would do everything to help the situation: mostly an issue of communication. So they would go to the horsemen and talk to them and calm it down; at first they would be very unwilling to depart with their beloved horses, but as time goes and the lightworkers skillfully do their work, they will be successful and the number of damaged horses will reduce drastically.

But in this case we had to build like thousands of bars were the horsemen could ramble together with their horses. And now you can even keep your horses, but you must treat them nice, otherwise the barman would get confused again.

I really love where this is going and I love horses as well.

Improving my storytelling and faithfully yours,

Taavi

Koostöö Suryaga // Working together with Surya

Ma mäletan, et esimest korda, kui ma püüdsin Suryat Om Shiva restoranist tabada, ei läinud mul see korda. Neil on seal mitu Om Shiva restorani ja esimene, kuhu ma sattusin oli rohkem seal järve lähedal ja ilusa aiaga restorani tagaosas. See aga polnud see õige Om Shiva ja kui ma küsisin, et kas keegi on seal Suryat näinud, siis nad ütlesid ei.

Siis hiljem, kui ma leidsin selle õige Om Shiva üles, polnud Suryat samuti seal ja kohalik teenindaja ütles, et ta oli umbes tund aega tagasi ära läinud. Hiljem mul siiski õnnestus Suryaga kokku saada, ja ma mäletan, et see toimus just nimelt seal pitsarestoranis.

Pushkari pitsarestoran Om Shiva asus just tänavanurga peal, küllaltki kärarikkas paigas siiski - huvitav valik Surya poolt, arvestades tema rahuarmastust - ja kui tagant trepist üles läksid, möödudes ukse taha pargitud rollereist või mõnest juhuslikust jalgrattast, võisidki edasi minnes sattuda kõigepealt trepikojas asuvasse WC-sse, või pöördel jätkates ja edasi trepist üles minnes jõudsidki õigesse kohta: ilusa vanaaegse pitsaahjuga restorani.

Mul tuleb vist juba vaikselt meelde, kuidas see oli. Ta istus seljaga minu poole vanaaegse puidust laua taga ja luges vist mõnda inglise ajalehte - need ikka jõuavad sinna teinekord. Tal oli seal restoranis eristaatus: ta oli neile juba kõvasti võlgu, aga lubas arved hiljem ära maksta. Ta oli seda vist juba varem teinud, nii et mingil määral tal seal krediiti oli. Igaljuhul ta sõi seal vist enam-vähem iga kord tasuta, s.t. ilma maksmata, ja need võlad kogunesid talle arve peale.

Üks eriline lisaväärtus selle kõige juures oli veel see, et just nimelt selles restoranis võis saada munaga pitsat. Üldiselt on Pushkaris kui pühas linnas munad, liha ja alkohol keelatud et säiliks kohalik kõrgem vibratsioon ning neid käiakse mõni km linnast väljas söömas või salaja sisse toomas (olen isegi küllalt sealsetel katustel õlut nautinud ja vahel harva ka kangemat, aga sellest hiljem).

Tal oli hea meel mind näha ja ta küsis kohe, et mida ma süüa tahan, ja tõi mulle seda munaga pitsat, mida mujalt polnud saada. Ja siis saime hakata ka asjast rääkima.

Nagu juba eelmises postituses mainitud, soovis ta teada saada, mida turistid kohalikust linnapildist arvavad, ja mida saaks selle juures paremaks muuta. Ma siis kohe ütlesin, et kuule, need preestrid seal järve ääres käivad ikka täiega närvidele. Ta naeris ja sattus hoogu ja hakkas seletama, et jah, neil on seal oma terve maffiasüsteem, ja et preestrid on üks rikkam kast ja et põhimõtteliselt kogu raha on nende käes. Ja et neil olevat veel omavaheline rivaalitsemine ja et neid ei ole üldse nii kerge sealt välja süüa.

Tema omalt poolt pakkus välja, et alustaks kampaaniat Clean Pushkar (Pushkar Puhtaks). Mina olin päri, ja ütlesin, et see oleks päris hea idee. Ta oli näinud, kuidas kohalikud koolilapsed tegid suuri rongkäike, hoides plakateid: ei narkootikumidele, ei alkoholile, ei suitsetamisele, ja ta pakkus välja, et võiks sama teha linna puhastamise eesmärgil ja tänavad oleks vaja rämpsust puhtaks saada.

Ta küsis ka, et kas ma saaksin teda aidata arvuti kasutamisel. Tal olevat vaja nimelt mõned e-mailid Prantsusmaa ülikoolituttavale saata, kes saaks teda aidata suuremat sorti prügise olukorra lahendamisel. Ja et kas ma saaksin internetist ehk otsida prügipresside kohta, või et mida mujal maailmas plastikuga peale hakatakse. Teda häiris, et see praht voolab vabalt tänavatele ja järvevette.

//

I remember, that first time when I tried to catch Surya from Om Shiva pizzeria, I was not successful. They have several Om Shiva restaurants there and the first one that I approached, was more near to the lake with a beautiful garden in the back yard. But this was not the right Om Shiva and when I asked if anyone has seen Surya there, they said no.

Then later, when I found the right Om Shiva, Surya was not there either and the local waiter said that he had left around an hour ago. Later I still managed to meet Surya and I remember that it took place in that specific pizza restaurant.

The pizza restaurant Om Shiva of Pushkar was located on a corner of a street, in a rather noisy area - a rather interesting choice from Surya, regarding his love for peaceful atmospheres - and when you went up and inside from the backstairs, passing the few motorollers parked behind the door, or a random bicycle, you could first face the toilet inbetween the staircases, or, when continuing upstairs, you would finally arrive to the right place: a beautiful restaurant with a old pizza oven.

I think that I am slowly about to remember, how it was. I first saw his back, sitting at an old wooden table and probably reading an English newspaper - they somehow arrive at those places sometimes. He had a special status in that pizzeria: he had already a lot of debt to them, but promised to pay it later. I think that he had already done it before, he must have had some credit there. At least almost every time he seemed to eat freely there, that is, without paying, and those debts went straight to his billing papers, that the waiter was accomplishing.

One special extra feature in that restaurant was that you could have and enjoy a pizza with eggs there. Overall it is forbidden in the holy Pushkar to use eggs, meat or alcohol to keep the vibrations up. So they go and eat them few kms outside of the town or smuggle them in secretly (I have also enjoyed quite a few beers at those rooftops and seldom some stronger stuff as well, but about this I will tell later).

He was glad to see me and he instantly asked what do I wish to eat, and then he brought me this pizza with eggs, that was not so easy to get. And then we could start to talk.

As I mentioned in the previous post, he wished to know right away, what do the tourists think about the situation in town, and how could we make it better. I then said to him: hey, these priests at the lake are really getting on my nerves. He laughed a bit and got enthusiastic about it and started to explain, that yes, they have a whole new mafia system there and that the priests are one of the richest casta, and that they have basically all the money. And that they are also fighting each other among them and that it would be not so easy to get them out of there.

He suggested by himself that we should start a campaign Clean Pushkar. I was ok with that and said that it would be a good idea. He had seen the local schoolchildren making big processions, holding posters that said: no drugs, no alcohol, no smoking; and he offered that we could to the same with the intention to cleanse the city and that the streets should be cleaned from the trash.

He also asked if I can help him with computer. He would need to send some e-mails to his French college contact, who could help him with this issue of large amount of rubbish. He asked if it was possible to find some intel about trash crushers from the internet, or what are they doing with the plastics elsewhere in the world. He was disturbed that the trash was freely flowing onto the streets and into the lake.