Täna mängisin esimest korda üle pika aja avalikus kohas publiku ees. Tunne oli võimas ja sain päris toredat tagasisidet. Korra tuldi Kuku raadiost intervjueerima ja Minna ema ronis samuti üle barjääri ning ütles tere, veiniklaas käes.
Muusikaliselt oli küllaltki sügav kogemus. Katsetasin erinevaid variatsioone ja tegin Estonia
tiibklaveriga lähemalt tutvust. Sügav ja sametine heli, väga mõnus instrument mängida. Ka ruumis tekkis lõpu poole täitsa hea tunnetus, suutsin vist kuidagi parajat tasakaalu hoida, nii et heli ei ujunud enam ringi.
Pisut häiris see riie, mis oli klaverikeeltele summutamiseks peale pandud, ta tegi sellist ebameeldivat tirinat, kui tugevamalt akorde vajutades keeled veidi enam vibreerima hakkasid.
Vahepeal tekkis mul tunne, et see klaver seal kunstihoones on justkui kosmoselaeva juhtimiskeskus.
Esituse lõpuosas läksingi sügavuti kaugetele helimaastikele ja otsisin kontakti ning leidsin selle; tunne kasvas ja võimendus ja leidsin üha enam lähedust ning erinevaid viise, kuidas kõrgemalt ja kaugemalt erinevaid meloodiaid ning tunnetuslikku tarkust allapoole tuua ja tõlkida; mingisuguse huvitava süsteemi poolt saadetud taevane teave leidis tee läbi minu sõrmede ja formuleerus mõistatuslikul kombel klaverihelideks, vahetasime omavahel informatsiooni ja see kõik oli muusikaliselt vägagi voolav ja erakordne.
Pärast öeldi, et olin mänginud kaks ja pool tundi järjest. Kõik mu keha rakud vibreerisid, mul on varemgi juhtunud, et lähen nõnda sügavuti oma mängitavasse voogu sisse, et tagasi tulles jääb järelefekt mind veel nii mõnegi minuti jooksul saatma. Trepist alla jalutades nägin inimeste ümber justkui erinevaid helilaineid ringlemas, kergelt udusena.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar