Üks varasem kiri

14. september, 2015

Ma käisin korra seal rõskust täis tulvavee alla jäänud tuhandeist tuulist murtud tubades, see hirm, mis jäi öösse, tahtis mind endaga kaasa tõmmata, aga tuli välja, et see käpardite kamp polnudki midagi muud kui suuremal hulgal kokku kogunenud kamp salakavalaid argpükse, hämaraid lugusid täis, jah, ja see polnudki tõredal ega tõsisel kombel nii õudne, kui eemalt vaadates hämarduvat poissi pimedusse kadumas nägin, vaid ma lasin tal minna, tuhastuda pimedasse sügisöösse, aga ei, ma teadsin et ta tuleb tagasi, ta on alati jõudnud, ja kuigi ma ei suutnud jätta imetlemata seda hullumeelset julgust ja jõudu, millega ta tarvilikul hetkel tegutsema asus, ei suutnud ma siiski arusaada seda hämarduvat nukrust, seda tumedat rahulolematust ja eemalolevat kurbust, nagu ta ei suudaks kunagi iial enam nii õnnelik olla, nagu ta seda praegusel hetkel oli ja olla võis.

Siiski, see oli kadunud ja läinud, võib-olla igaveseks, aga ma teadsin, et see ei ole tõsi, see ei saanud tõsi olla, see ei tohtinud tõsi olla, ma ei tohtinud lasta sellel juhtuda, ma lihtsalt ei tohtinud anna andeks anna andeks anna andeks. Noh see äng, see hullumeelne ja vangistav äng, täis vastikust, see jälestusväärne, seinu üles mööda kriipiv, jälkust täis ja tulvil hirmu, seinu mööda seinu mööda seinu mööda.

See polnudki võib-olla sellisel õhtusel ajal enam kõige tähtsam, kunagiseks kadunud jultunu viimane soov, mille õhutusel ma olin valmis kõigeks, ma ei saanud sinna midagi parata.

Noh, tulevate, ligi hiilivate põlvede jaoks oli see muidugi - kas ta võis isegi päris kummaline näida? - kõige kohutavam silmapilk võib-olla üldse selle maailma ajaloos. (Aga no kedagi väga vist ei kottinud ka enam ehk, või nad lihtsalt ilmselt ei teadnud ega hoolinud nii palju.)

Aga saad sa aru, tal oli pohhui, ta oli treenind tal vahet ei olnud, kui, siis ainult neil mõningatel üksildastel hetkedel, kui ta vaatas silmagi pilgutamata üles tähistaevasse ja lasi paljajalu mööda maanteed ja peitis ennast metsadesse kui asi liiga hulluks läks ja või siis ehk tollal, kui sa veel üldse millestki aru ei saanud.

Ma siiamaani väga ei saa, aga noh, mis teha, ja siis ta lihtsalt heitis end naerdes sellesse sügavikku, sellesse kohutavasse öösse, sest kusagil sügaval oma hinges ja südames ta kogu aeg teadis, et kõik on mingil harukordsel viisil jumala okei.

See polnud võimalik, see ei saanud tõsi olla, see lihtsalt ei saanud võimalik olla aga ometi ta tegi ja ta ise ka päris täpselt aru ei saanud, kuidas ja miks need põhjuslikud seosed või hämmeldust tekitavad momendid käisid, aga ta lihtsalt läks ja pani täiega ja tagantjärele ehk vaatas järele natuke rohkem aga ega ju sügavamaks analüüsimiseks ka väga ju veel aega ei olnud.

Noh, pmst see oli üks korralik andmine, aga ma tegin metsas ise tuld ja murdsin majadesse sisse, kui nad vajalikul hetkel minu lähedusse ilmusid, alati võimalikult ootamatult ja just siis kui ma seda kõige vähem oodata oskasin, ma armastasin seda aga noh jah, tundub, et ta on ju ikka veel alles ja ma armastan palju rohkem ja ma tunnen ennast palju paremini kui siis, kui nad läksid ja no ma kohe üldse ei saanud aru, et kuidas ja miks, aga tundus et see vist suht oligi tolle aja standard. Minu pokkeriblogi on selle kõrval käkitegu, no appikene mis see nüüd siis oli ja juhtus?, ma tõepoolest tahtsin kaasa mängida aga lihtsalt tõmbas väga ilusaks ja diibiks ära ja nagu minu puhul ikka, viskas kuhugi teisale ja tõsiseltvõetavamasse variatsiooni ära.

No tõepoolest, mul oli hästi naljakas ja tõesti, Indias ka ma olin enamiku ajast hästi rõõmus välja arvatud siis kui ma lahinal nutsin aga noja see oli ju ka hoopis teistel, sügavamat rõõmu teenivatel eesmärkidel nii et see oli ka ju omamoodi tore ja hästi hästi ilus! Võib-olla kõige ilusam üldse!

Ja kui eemalt vaadates tundus, et mul oli väga valus - noh, tegelt mul ju oligi! - siis ma omamoodi sain kogu aeg aru, et see just muudabki kogu selle reisi tõeliseks ja et noh nii peabki olema ja see teebki mehest mehe ja minust minu.

Nagu seal sõrmuste isanda kääbiku teises filmis: "If this is love then I don't want it. Why does it hurt so much? - That's because it was real."

See kuidagi hästi lohutab mind alati.

No, eks neil jälgijail ole ka lihtsalt igav ja või no eks ma kuidagi ikka püüan neid inspireerida!

Palju edu sulle sinu tegemistes ja tervitan, nagu mu vanaema mulle ehk mõnikord no ikka täiega solvunult kirjutaks.

Sa oled just see mis sa pead olema sa oled täpselt see mida on kõige rohkem vaja